Klaaskehad

Erik Axl Sund

Rootsis on vallandunud enesetappude laine: noored inimesed võtavad endalt elu erinevatel hirmuäratavatel viisidel. Kõik vabasurma läinud noored fännasid muusikut nimega Nälg ja kõikide surnukehade juurest leitakse vanamoodne pleier ja kassett. Juhtumeid hakkab uurima triloogiast „Victoria Bergmani nõrkus” tuttav politseikomissar Jens Hurtig. Kunstnikust sõbra Iisaku kaudu satub Jens vabaajakeskusse, kus noored Nälja fännid koos käivad. Nende seas ka sõbrannad Maarja ja Vanja. Vanja on lapsendatud ega saa oma kasuvanematega eriti hästi läbi. Oma varasest lapsepõlvest on tal vaid üks foto. Sel pildil istub ta Pärsia vaibal. Tuleb välja, et samasugune vaip on omal kohal ka Nälja lapsepõlvemeenutustes… Sünge põnevik „Klaaskehad” kõneleb muusikast ja kunstist, ihast ja alistumisest, vihast, armastusest ja kättemaksust. Tundliku meelelaadiga tegelaskujude jälgedes liikudes viib romaani pingeline tegevus inimpsüühika tumedatesse soppidesse ja näitab, kui kaugele võib kunsti nimel minna. „Klaaskehad” on Erik Axl Sundi kurvameelsusetriloogia esimene osa.

Erik Axl Sund

Klaaskehad

I FAAS: Е OKK

„Life is meant to be more than this and this is a bum trip.”

Keri pГµrgu

Salem

Tema nimi on sama mis Jeesuse emal ja ta elab kahe silbi kaugusel Jeruusalemmast, Stockholmi lГµunaosas Salemis.

Mööda jalgrattateed halli üürimajade ploki poole astudes mõtleb ta: maja, mille Jumal on unustanud. Elamurajoon on selle nädala kolmanda elektrikatkestuse tõttu pime ja fonolukk ei tööta, nii et ta võtab võtmed.

Käed värisevad ja ta ei tea, kas hirmust või ootusest.

Ta hoiab kilekotti, kus on kolmveerandliitrine pudel Vene salaviina ja liiter kloori.

Maarja keerab ukse lukust lahti ja astub pimedasse esikusse. Otsib kГјГјnlad, paneb elutoa lauale ja sГјГјtab pГµlema.

Ta võtab telefoni. Viimane inimene, kellega ta räägib, peab olema keegi, keda ta usaldab, ja Vanja on ainus, kes võib-olla aru saab. Sõbranna on olnud sama sügaval põhjas.

See pole õige võrdlus, kui öelda, et jõudis põhja välja. See on mõttetuse muda ja mädasoo. Mida rohkem sealt välja püüad rabeleda, seda sügavamale vajud.

Telefon kutsub, aga Vanja ei vГµta vastu.

Maarja ootab. Valib veel paar korda sГµbranna numbrit, aga asjata.

Kellegagi peab ta siiski rääkima ja kui kedagi teist võtta pole, siis tuleb leppida Iisakiga. Viimati nägid nad Liljanis, kui Iisak töötuba korraldas, ja tegelikult nad teineteist väga hästi ei tunne. Aga ta meeldib Maarjale. Noormees vastab, kui telefon neljandat korda kutsuma hakkab.

„Tere, Maarja,” ütleb Iisak ja on kuulda, et ta on väljas. Telefonis vuhiseb tuul. „Kuidas läheb?”

Noormehe hääl leevendab veidi külma Maarja kehas ja neiu heidab pilgu kilekotile.

„Suurepäraselt,” valetab ta. „Kuule, ma sain just autoportree valmis.”

Torust on kuulda lainemГјha ja kajakate kiljumist.

Nii erinev sellest, mis Maarjat Гјmbritseb.

„Oi kui tore. Kas sa nina said korda?” küsib Iisak ja naerab. Maarjale meenub, kuidas nad tundide kaupa püüdsid ta viltuse nina õiget nurka tabada.

„Jah, ma usun küll,” vastab neiu, pannes vastu tungile ausalt ära rääkida, kuidas ta end tegelikult tunneb.

Väsimusest ja pimedusest. Rääkida, mida ta kohe tegema hakkab.

Aga nii ei lähe. Sõnad moodustavad tema ja maailma vahele tara ja Iisak arvab lihtsalt, et ta on banaalne.

Tema tegelikkus ei ole Iisaki tegelikkus. Tema Mount Everest on noormehe jaoks vaid väike nõlv.

„Hullult hea tuli välja,” vastab ta, surudes maha karje, mis pisarakanalite vahelt välja tahab tungida, ja tõstes telefoni suu juurest ära, et Iisak ei kuuleks tema meeleheidet.

Aga tema tumma appihüüet peab noormees kuulma. Kui ei kuule, siis roomab külm tasakesi, kuid kindlalt tagasi. Maarja ei ole maalinud. Mitte ühtegi pintslitõmmet. Pole tahtmist olnud. Iisaki kursus ei inspireerinud, kuigi oli väga hea.

Millekski pole tahtmist olnud.

Aga ta Гјtleb, et tal on suured plaanid ja juba paistab tee, mis kuskile viib.

Aina valed