Paremateski peredes

Mats Olsson

Harry Svensson ärkab keset suveööd selle peale, et üks võõras tüdruk taob tema Solvikeni maja uksele. Nii pea kui ta ukse avab, jookseb tüdruk tema voodi alla peitu. Kõigest mõni hetk hiljem kuuleb Harry maja ümber liikumas kahte meest, kes ilmselt tüdrukut otsivad. Järgmisel päeval püüab Harry välja uurida, milles on asi, ent kümneaastane Emma on kohutavalt hirmul ja julgeb vaevu suud paotada. Kes on need kaks, kes tüdrukut otsivad, ja mida kasvatatakse sügaval metsas suures kasvuhoones? Kuidas on motojõuk Dark Knights seotud meedia eest varju hoidva jõuka Björkenstamide perekonnaga? Ja mis on juhtunud Emma isa ja emaga? Aeglaselt, kuid järjekindlalt jõuab Harry jälile saladusele, mis on palju süngem, kui ta eales oleks osanud arvata. Mats Olsson on ajakirjanik, kes on viie aastakümne jooksul kirjutanud artikleid nii muusikast, filmist, spordist, toidust kui ka USAst ja paljust muust. Tema esimene krimiromaan Harry Svenssoniga peaosas „Karista ja lase surra” ilmus kirjastuselt Varrak 2016. aastal.

Mats Olsson

Paremateski peredes

„I see a bad moon rising

I see trouble on the way”

    JOHN FOGERTY, „BAD MOON RISING”, CREEDENCE CLEARWATER REVIVAL

… ta jooksis nii kiiresti, et rinnus hakkas valus … üle müüri hüpates kriimustas ta kätt, aga ta tõmbas keelega üle haiget saanud koha ja jätkas kärmelt mööda metsa viivat rada … ta kuulis hüüdeid „Otsi ta üles!” ja „Kurat, te peate ta kätte saama!”, ta kuulis meeste vandumist, ent keegi ei näinud, kuidas ta üle müüri hüppas, ja ta teadis nüüd, et kui nad tahavad ta kätte saada, peaksid nad teda autoga taga ajama, kuid rajal, kus ta jooksis, polnud võimalik autoga sõita, metsas ei saa autoga sõita, ja see tähendab, et ta võidab aega … ta tundis metsa nagu oma taskut, oksad peksid talle vastu keha ja põski, aga ta ei pannud seda tähelegi … ta viskus maha ja roomas kõige tihedamas padrikus meetri jagu edasi, siis oli ta taas jalul, seisis liikumatult ja kuulatas, kas kuskilt kostab automootori mürinat või samme, ent ta ei kuulnud midagi peale oma hingeldamise, südame pekslemise ja metsahäälte … ta oli metsaga harjunud, tundis selle hääli, ta ei kartnud ei pimedust ega öises vaikuses kostvaid ebatavaliselt valjusid helisid, kui oksad murdusid, öökull huikas või mõni lind tiibu plagistades õhku tõusis – mets kardab arvatavasti teda rohkem kui tema metsa –, ja kui ta oli kindel, et keegi talle ei järgne, võttis ta uuesti hoogu ja jooksis ning jooksis, julgemata loota, et keegi talle appi tuleks, ta päästaks … ta teadis nüüd, et inimesed, kes teda taga ajavad, on ohtlikud …

I

Pühapäeva õhtu

Unenäod on reetlikud.

Kui näed head und, kus hakkad võitma kuldmedalit või midagi muud, või aimad kleidi all peituvat, siis tead, et unenägu lõpeb enne, kui finišisse jõuad või käe kleidi alla pistad, kui see muidugi üks ja sama asi ei ole, aga kui näed unes surnud tuttavaid, kui nad tantsivad su ümber, näol saatanlik naeratus, või kui sind aetakse taga ja sa jõuad koopa kõige kaugemasse soppi, kust pole pääsu ei edasi ega tagasi, rinnus tekib ängistus ja õhk hakkab lõppema, siis pole mingit tähtsust, kui kangesti üritad karjuda või end vabaks rabeleda – nagunii ei ärka sa üles.

Ma ei tea, kuidas ma peaksin sel ööl nähtud unenägu kirjeldama.

See oli vägivaldne, ent mitte ängistav.

Ma ei taibanud, miks ma just siis nii vägivaldset und nägin.

Eelmine päev Solvikeni restoranis oli olnud rahulik: reserveeritud õhtu neljakümne külalisega viiekümnenda juubelisünnipäeva puhul, see polnud niisugune üritus, mis oleks lõppenud tulevahetuse, üleüldise amelemise või isegi kaklusega, külalised sõid, pidasid kõnesid, tervitasid sünnipäevalast ja sõitsid koju. Juubilari sõidutati vanas kreemikas Cadillacis, mille juhil oli seljas frakk ja peas torukübar. Mees paistis autojuhtimiseks liiga vana, ja kui ma õigesti nägin, võttis ta köögis oodates ka napsu.

Meteoroloogid olid nädala