Jaam Гјksteist

Emily Mandel

Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp ja esitab Shakespeare’i „Suveöö unenägu“. Linnast linna liikudes peavad olema relvad alati käepärast, sest mitte kõik asundused pole enam ühtviisi rahumeelsed. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud ja uue, alles tärkava tsivilisatsiooni elanikel, neil vähestel, kel gripiepideemiast pääseda õnnestus, tuleb otsida vastuseid küsimusele, mida on vaja, et ellu jääda, ja mida on vaja, et inimeseks jääda. Helges toonis raamat räägib inimese ja tsivilisatsiooni väärtusest ja pakub ohtralt nii mõtlemisainet kui ka põnevust. Emily St. John sündis 1979. aastal Kanada lääneranniku lähedal asuval saarel, hiljem kolis ta Torontosse, kus õppis tantsijaks. Kui ta oli pisut üle kahekümne aasta vana, otsustas ta tantsimise asemel hoopis kirjutamisele pühenduda. „Jaam Üksteist“ on tema neljas romaan. George R.R. Martin kirjutas oma blogis, et paljude heade 2014. aastal loetud raamatute seas tõusis „Jaam Üksteist” eredalt esile: „See on sügavalt melanhoolne romaan, ent väga kaunilt kirjutatud ja imetabaselt eleegiline – raamat, mida ma veel kaua mäletan ja mille juurde tagasi pöördun.”

Emily St. John Mandel

Jaam Гјksteist

Emilie Jacobsoni mälestuseks

Soe tuul paitab palmilehti, aga mina mГµtlen lumest

Oma kauges koduprovintsis, kus toimus

MГµistmatuid, justkui teisest elust asju.

Planeedi hele pool liigub pimedusse

Ja uinuvad linnad, igaГјks omal tunnil.

Aga minu jaoks on nagu tollalgi liiga palju,

Liiga palju maailma.[1 - TГµlkinud Hendrik Lindepuu]

    CZESŁAW MIŁOSZ „ERALDI MÄRKMIK”

1.В TEATER

1

KUNINGAS SEISIS VANKUDES SINISE valguse sõõris. Oli talveõhtu ning Torontos Elgini teatris oli käimas „Kuningas Leari” neljas vaatus. Varem, kui vaatajad saali tulid, olid kolm väikest tüdrukut, kes kehastasid Leari tütreid lastena, mänginud laval plaksumängu ja nüüd tulid nad hullumeelsusestseenis tagasi hallutsinatsioonidena. Kuningas koperdas ringi ja sirutas nende poole käsi, samal ajal kui tüdrukud hämaruses siia-sinna vilksasid. Leari mängis Arthur Leander. Ta oli viiekümne ühe aastane ja tema juustes olid lilled.

„Kas tunned mind?” küsis Gloucesteri mängiv näitleja.

„Su silmi mäletan ma hästi küll,” vastas Arthur, Cordelia lapsversioon juhtis ta tähelepanu kõrvale – ja just siis see juhtuski. Arthuri ilme muutus, ta komistas, sirutas käe ühe samba poole, kuid hindas kaugust valesti ja lõi käeservaga kõvasti vastu sammast.

„Kentaurid on nad altpoolt vööd,” ütles ta ja see polnud mitte ainult vale repliik, vaid see kanti ette kähiseva, vaevukuuldava häälega. Ta surus käe vastu rinda nagu vigastatud lind. Edgarit kehastav näitleja vaatas teda pingsalt. Sel hetkel oli veel võimalik, et Arthur mängib, kuid parteri esimeses reas tõusis üks mees juba püsti. Ta oli saanud parameedikukoolituse. Tema tüdruksõber sikutas teda varrukast ja sisistas: „Jeevan! Mida sa teed?” Ja algul polnud Jeevan ka ise kindel, tagumistest ridadest sosistati, et ta istuks. Üks saalivalvur hakkas tema poole tulema. Laval hakkas sadama lund.

„Nii käblik teeb,” sosistas Arthur, ja Jeevan, kes teadis seda näidendit väga hästi, taipas, et näitleja on kaksteist repliiki tagasi hüpanud. „Nii käblik…”

„Härra,” ütles saalivalvur, „palun, kas te…”

Kuid Arthur Leanderi aeg hakkas otsa saama. Ta lõi vaaruma, tema pilk muutus ähmaseks ja Jeevan sai aru, et ta pole enam Lear. Jeevan lükkas saalivalvuri eest ja sööstis lavale viiva trepi poole, kuid mööda vahekäiku sörkis nende poole teine saalivalvur, nii et Jeevan oli sunnitud trepita läbi ajama ja otse lavale hüppama. Lava oli kõrgem, kui algul oli tundunud, ja Jeevan pidi esimese saalivalvuri, kes oli tal varrukast kinni haaranud, jalaga eemale tõukama. Lumi oli plastmassi