Esimene paha mees

Miranda July

Rohkelt auhinnatud ja USAs indie-ikooni staatusesse tõusnud Miranda July kaua oodatud debüütromaani peategelaseks on õrna hingega üksildane Cheryl, kelle ainsaks kaaslaseks on lämmatav kõriklomp. Üheksa-aastaselt nägi ta kord üht väikest poissi, kes on teda senini kummitama jäänud ja ilmub talle aeg-ajalt võõrastes lastes. Peale selle on Cheryl kõrvuni armunud oma kolleegi Phillipisse. Cheryl usub, et tal on Phillipiga seljataga kümned tuhanded kooselud, selles elus tuleb aga nende armastus alles füüsiliselt vormistada. Kui Cheryli ülemused saadavad oma 21-aastase tütre Clee mõneks ajaks tema juurde elama, laguneb naise ebatavaline maailm koost. Ja ometi suudab just too isekas blondiin oma vägivaldsusega Cheryli reaalsusesse tuua ja kingib talle seejuures ootamatu võimaluse kogeda elu armastust. See südamlik, põnev, veider ja pööraselt naljakas romaan metsikutest seksuaalfantaasiatest, kirglikust emaarmastusest ja paljust muust annab põhjust loota, et July erakordset originaalsust kirjanikuna mäletatakse veel kaua pärast meie kaasaega.

Mitmekülgselt andekas July on südameid võitnud nii oma kunstiprojektide, filmide kui ka kirjutistega. 2005. aastal sai Cannes’i filmifestivali parima debüütfilmi auhinna tema enda stsenaariumi järgi lavastatud „Me and You and Everyone We Know“, milles ta mängis ka peaosa. Eesti keeles on varem ilmunud July jutukogu „Siin oledki sa kõige rohkem oma“ (2012).

July Miranda

Esimene paha mees

Michael Chadbourne Millsile

Esimene peatГјkk

Sõitsin arstikabineti poole, nagu mängiksin filmis, mida Phillip parajasti vaatab – aknad alla lastud, juuksed tuules lehvimas, roolil ainult üks käsi. Kui ma punase tule taga peatusin, ei pööranud ma pead, vaid vaatasin salapäraselt enda ette. Kes see on? võisid inimesed mõelda. Kes on see keskealine naine sinises Hondas? Kõndisin läbi parkimismaja, astusin lifti ja vajutasin oma hooletu, lustimishimulise sõrmega numbrile kaksteist. Sellise sõrmega, mis on valmis tegema absoluutselt kõike. Kui uksed sulgusid, vaatasin ennast laepeeglist ja harjutasin ilmet, mida manada näole siis, kui Phillip peaks ooteruumis olema. Üllatunud, aga mitte ülemäära, ning kuivõrd ta ei ole laes, ei peaks ka mu kael niimoodi õieli olema. Oi! Oi, tere! Olingi ukse taga.

DOKTOR JENS BROYARD

KROMOTERAAPIA

LГјkkasin ukse lahti.

Phillipit ei olnud.

Mul läks hetk aega, et toibuda. Pidin juba peaaegu ümber pöörama, et koju minna – aga siis ma ei oleks saanud talle helistada ja teda soovituse eest tänada. Administraator ulatas mulle kirjutusalusel uue patsiendi ankeedi; istusin polsterdatud toolile. Seal ei olnud rida „soovitajad”, nii et kirjutasin Phillip Bettelheim saatis mind ankeedi ülemisse serva.

„Ma ei ütle, et ta on maailma parim,” oli Phillip mulle Avatud Pihu tuluõhtul öelnud. Ta kandis halli kašmiirkampsunit, mis harmoneerus imeliselt tema habemega. „Sest üks Zürichi värviarst on vähemalt sama hea. Aga Jens on parim Los Angeleses ja kohe kindlasti selle läänepoolses osas. Ta ravis mul jalaseent.” Ta kergitas oma jalga, aga pani selle maha tagasi enne, kui jõudsin seda nuusutada. „Suurema osa aastast on ta Amsterdamis, nii et ta valib hoolega, keda siin vastu võtta. Ütle talle, et Phil Bettelheim saatis sind.” Ta kirjutas telefoninumbri salvrätile ja eemaldus minust sambasammul.

„Phil Bettelheim saatis mind.”

„Täpselt nii!” hõikas ta üle õla. Kogu ülejäänud õhtu veetis ta tantsupõrandal.

Põrnitsesin administraatorit – ta tundis Phillipit. Võib-olla oli ta just ära läinud; võib-olla oli ta parajasti arstikabinetis. Ma polnud selle peale mõelnudki. Lükkasin juuksed kõrva taha ja silmitsesin kabinetiust. Minuti pärast väljus sealt sihvakas naine väikese pojaga. Poiss vibutas nööri otsa seotud kristallkuulikest. Kontrollisin, kas mul on selle poisiga eriline side, selline, mis on tema ja ta ema sidemest tugevam. Ei olnud.

Doktor Broyardil olid skandinaavlase näojooned ja imepisikesed range jooneg