Tuletorni saladused
Santa Montefiore
Ellen Trawton põgeneb oma sisutühja Londoni elu ja võimuka ema eest, kes nõuab, et tütar vastaks tema ootustele. Parim koht end varjata on emast võõrdunud õe juures keset Connemara võrratut loodust, kus ta saab lõigata läbi kõik sidemed minevikuga. Kuid Iirimaa metsik ilu varjab aastatetaguseid saladusi ja üht mõistatuslikku lugu, mis ootab päevavalgele toomist. Conor Macausland on sünge ja üksildane kuju. Tema noor naine Caitlin hukkus traagiliselt vanas tuletornis ning naise kaotus on mõjunud mehele laastavalt. Kui Conor kohtab Ellenit, tekib nende vahel särin. Ent Caitlini rahutu vaim ei lepi sellega, et Conor kedagi teist armastab. Ellen mõistab peagi, et Conori minevik pole päris see, mis pealtnäha paistab, ja et ka tema enda perekonna ajaloos on seiku, millest tal pole aimugi. Kui saladused lõpuks paljastatakse, tuleb kõigil tõtt rääkida. „Tuletorni saladused” on mõjuv lugu lõhestunud perekonnast, mineviku saladustest ja surematust armastusest.
Santa Montefiore
Tuletorni saladused
PГјhendatud
Miguel Pandole ja
Natalie Montalembertile,
kes pole lahkunud, vaid Гјksnes silmist kadunud,
ja on alati mu sГјdames.
Proloog
On sügis, kuigi tundub, nagu oleks suvi. Päike on hele ja soe, taevas poolläbipaistev, kirgas sinine. Tüllid ja tiirud sebivad liival ringi ning mesilased koguvad lilladest eerikaõitest nektarit, sest külmad on alles ees ja päikesekiired nende seljal on veel kuumad. Jänesed otsivad kõrgest rohust varju ja ebatavaliselt sooja ilmaga välja tulnud liblikad laperdavad toitu otsides astelhernes. Ainult varjud on nüüd pikemad ning õhtu saabub varakult, niiske ja külm ja pime.
Ma seisan rannakaljul ja vaatan üle ookeani maailma lõpu poole, kus vesi sulab taevaga ühte ja igavikku looritab salapärane sinine udu. Kerge tuuleõhk on vaikne kui sosin ja selle liikumises on midagi ajatut, justkui oleks see Jumala enese hingus, mis mind koju kutsub. Minust paremale ja vasakule sirutub Connemara rannajoon. Inimtühjad rannad, lambaid täis täpitud sametpehmed karjamaad ning seal, kus maa vette variseb, konarlikud kaljud. Ma silmitsen Carnbrey saart, väikest mullast ja kaljudest künkakest, mis seisab rannast umbes poole miili kaugusel nagu ammustel aegadel sinna maha jäetud piraadilaev. Vana tuletorn on seda laastanud põlengust söestunud, kunagi nii uhkelt ja kindlalt oma kohal seisnud ning meremehi ohutult maale juhtinud hoonest on järel vaid armetu valge kest. Nüüd käivad seal üksnes kajakad kaljulompidesse lõksu jäänud õnnetute krabide ja krevettide jäänuseid nokkimas ning hapral, tuules kõhedust tekitaval nagiseval ja oigaval söestunud skeletil kükitamas. Mulle mõjub see oma kõleduses romantilisena, ma ei saa sellelt silmi ja meenutan nukralt, kuidas ma varsti pärast abiellumist seda esimest korda uurima sõudsin. Tuletorn oli juba siis varemetes, aga nagu olin lootnud, õhkus sellest üllatavat soojust justnagu laste mängumajast, kus kaigub nende mängude naer veel tükk aega pärast seda, kui lapsed on oma asjad kokku pakkinud ja lahkunud. Ma olin oma fantaasia kütkes ega märganud, kuidas tuul valjenes ning merel tõusis ohtlik torm. Kui taevas pimedaks tõmbus, otsustasin tagasi randa sõuda, kuid avastasin, et olen jäänud lõksu nagu merehädas madrus. Kuid merehädas madrustel pole kangelaslikke abikaasasid, kes neid säravate mootorpaatidega päästma tõttaksid, nii nagu oli minul. Ma mäletan Conori vihast nägu ja hirmunud pilku. Tunnen veel praegugi erutusjudinaid, mida tema muretsemine minus tekitas. „Ma ütlesin, et sa ei tohi üksi siia tulla,” urises ta, kuid tema hääl murdus ja see liigutas mu südant. Surusin huuled ta suule ja maitsesin ta armastuse magusat maitset. Tuletorn jäi mind alati paeluma ning kahjuks ei kaotanud see üksildane ja romantiline koht minu jaoks kunagi oma võlu. See sobis minu üksildase ja romantilise natuuriga.
Nüüd viipab see mulle kutsuvalt oma tulega, mis on nähtav vaid mulle, ja ma o