Karista ja lase surra
Mats Olsson
Kui Harry Svensson pärast luhtaläinud seiklust öises Malmös tagasi oma hotellituppa jõuab, märkab ta naabertoa irvakil ukse vahelt seal magavat tuntud artisti. Muusiku kõrval lamab aga surnud naine. Ehkki Harry on äsja ajakirjanikutööga lõpparve teinud ja plaanib käivitada hoopis restoraniäri, ei suuda ta sülle kukkunud võimalusest loobuda ja otsustab sellest loo kirjutada. Pärast uudise avalikuks tulemist jätkab ta tundmatu mõrvaohvri tausta uurimist ja intervjueerib comeback’i üritavat artisti. Peagi ähvardab ka Harryt oht rambivalgusesse sattuda. Mõni kuu hiljem toimub Göteborgis peaaegu samasugune mõrv. Seekord on ohvriks toosama naine, kelle seltsis Harry Malmös ebaõnnestunult aega veetis. Nende kohting oli olnud täiesti tavaline, kui jätta kõrvale asjaolu, et nad olid kavatsenud piitsutamisega tegeleda. Nii satub Harry sarimõrstuka tagaajamisse, kusjuures tema seisukohalt on väga soovitav, et päevavalgele tuleks vaid osa tõest. Mats Olsson on ajakirjanik, kes on rohkem kui viie aastakümne jooksul kirjutanud lugusid muusikast, filmist, spordist, toidust ja veel paljust muust. Ta on avaldanud romaani „De ensamma pojkarna” ( e.k „Üksildased poisid”). „Karista ja lase surra” on tema debüüt krimikirjanikuna.
Mats Olsson
Karista ja lase surra
„I get scared when I remember too much”
В В В В Rod Stewart
    „Lady Day”, 1970
I
1.В peatГјkk
Ta soovis.
Kogu lugu.
Tänapäeval pole selles midagi kummalist või koguni tähelepanuväärset, aga nii see kõik algas.
Imelik oli hoopis see, et ma kГµigest kohe aru ei saanud.
Ka tema ise ei saanud.
VГµi siis sai.
Seda on raske Г¶elda.
Ühel hetkel oli ta selles kindel, teisel jälle mitte.
Tahtis.
VГµib-olla.
Päris kindlasti.
Ei tahtnud.
Jah.
Raudselt mitte!
Eeei.
VГµi?
Ma olen alati taibanud, peaaegu kohe, peaaegu esimesest silmapilgust, esimesest naeratusest, enne kui nad ise on sellest aru saanud, aga tookord ei jaganud ma midagi, ja kui Ameerika mägede vagun aeglaselt ülespoole ronis, istusin ma vaikselt ja rahulikult, võib-olla veidi ootusärevalt, et siis meeleheitlikult vaguni külge klammerduda, kui see kohutava kiirusega kuristikku tormas.
Üldiselt ma teadsin, mida ma tahan, ma ei ostnud Ameerika mägedele piletit, ilma et oleksin hoolikalt kontrollinud selle marsruuti ja vagunite olukorda, kuid tema puhul läks kõik vastupidi: ehkki ma olen loomu poolest dominantne, jäin ma alla, minust sai ohvritall, kes kuulekalt tapalavale ronib.
VГµi siis pigem kГјll sokk.
VГµib-olla olin ma roostes.
Viimasest korrast oli juba tükk aega möödas.
See oli küll kaua aega tagasi, siis, kui ma noorem olin, aga ma olin poksinud ja teadsin, et kui valvsus ja tähelepanu kas või sekundiks kaob, siis oled hetke pärast põrandal siruli ja pole sinust enam gongi kuuljat ega midagi.
Sel puhul vГµib kiiver kasulikuks osutuda.
Lisaks sellele, et ma alati teadsin, mida ma tahan, oli mul tavaliselt ka sündmuste üle täielik kontroll, ma seadsin end harva olukorda, kus oli risk jalgealune kaotada ja mitte oma saatust juhtida. Selles mõttes olin ma täpselt nagu Lars Lagerbäcki jalgpallimeeskond: kindlates olukordades väga tubli, võimaluse tekkides kärme seda realiseerima.
Sageli lasin seikadel oma tööelu juhtida, kuid säärastes seostes ei usu ma mingitesse juhustesse.
Ma ei usu, et midagi lihtsalt juhtub, see ongi vГµib-olla dominantse loomuse tegelik sisu.
Ehkki ühtegi sündmust ei saa sajaprotsendiliselt ette näha, on valmisolek ettenägematuteks olukordadeks parem, kui vähemalt oled püüdnud selleks valmistuda.
Kui ma taipasin, et ta ootab piitsutamist, valmistusin selleks nii hästi kui võimalik. Mõtlesin punkthaaval läbi kontrollnimekirja, mis oli mulle vägagi tuttav, sest ma olin selle ise koostanud.
KГµik peaks Гµnnestuma.
Kõik lendas täielikult kuradile.
VГµib-olla oli see interneti sГјГј.
Ma ei tea.
Aga kõik lendas täielikult kuradile, seda võis igaüks näha.
See oli alles algus.
2.В peatГјkk
Stockholm
Oktoober
Naine