Surilina

John Banville

„Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde. Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.” „Surilina” väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.

John Banville

Surilina

Me seame paika sõna punktis, kus meie teadmatus algab, kus me ei näe enam kaugemale, näiteks sõna „mina”, sõna „kannatan” – need sõnad on võib-olla meie teadmiste silmapiir, aga mitte „tõed”.

I

Kes räägib? See on tema hääl, minu peas. Kardan, et see ei lõpe enne, kui lõpen mina. See räägib minuga, kui ma lohistan ennast mööda neid munakivisillutisega tänavaid, ja ütleb asju, mida ma kuulda ei taha. Mõnikord ma vastan, protestin valjusti, nõuan, et mind rahule jäetaks. Ilmselt ma karjusin midagi eile pagaripoes Via San Tommasol, kus ma ikka käin, võib-olla tema nime, sest äkitselt vaatasid kõik selles rahvarohkes paigas mind, nagu siin vaadatakse, mitte ärevalt ega hukkamõistvalt, vaid lihtsalt uudishimuga. Nad kõik tunnevad mind nüüd juba, pagar ja lihunik ja see mees köögiviljaleti taga, ning ka nende kliendid, hennapunaste juustega koduperenaised, enamasti prisked nagu tuvid oma lõhnaõli, koledate ehete ja suurte tumedate pettunud silmadega. Ma panen tähele nende tähelepanuväärselt saledaid jalgu, nad vananevad ülevalt alla, sest need on ikka veel samad jalad, otsekui vihjavalt pisut rangis, mis neil olid ilmselt kahekümnendates eluaastates või isegi varem. On selge, et ma pakun neile huvi. Võib-olla pakub neile huvi minu välimuse commedia dell’arte varjund, ühe silma tige pilk ja koomiliselt lombakas kõnnak, kepp ja kübar arlekiini nuia ja maski asemel. Paistab, et nad ei paneks seda pahaks, kui ma oleksin hullumeelne. Ma ei ole aga tegelikult hull, üksnes väga, väga vana. Mul on tunne, et ma olen olnud elus terve igaviku. Kui ma tagasi vaatan, näen ma midagi, mis näib olevat ürgpimedus, täis külma, kaleda valguse täppe, tohutult kaugel üksteisest ja minust. Peagi, mõne kuu pärast, jõuame selle aastatuhande lõpukümnendisse, järgmise nägemiseni mina ei ela ning see tekitab minus mõningast kahetsust, sest kaks eelmist on loonud säärast hiilgust, sääraseid rõõme.

Jah, ma olen pöördunud tagasi siia võlvide linna, võib-olla mõtlematult. Ma üürisin korteri ühel väikesel alleel kohe Duomo kõrval, põhjustel, mis pole mulle päriselt selged, ei ütle ma, millistel, kuigi tunnistan, et muretsen hooti politsei võimaliku külaskäigu pärast. See minu pelgupaik pole suurem asi: paar tuba, madalad laed, niiskus; aknad on nii kitsad ja räpased, et ma pean laskma laualambil päev otsa põleda, sest kardan, et kukun poolhämaras millegi otsa komistades. Ma ei sooviks, et mind siit surnuna leitaks ja uks maha murtaks – mu majaperenaine kisendaks ja mina oleksin kes teab kui korratus olekus. Minu majaperenaine – quella strega! – on lesknaine ja kaldub tugevasti teatraalsusele. Ta ütleb, et siin oli linna punaste laternate rajoon ning heidab mulle pilgu, mille varjatud tähenduse peale ma ei taha mõeldagi,