Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat
Winston Graham
Winston Grahami menuka Poldarki sarja esimeses osas pöördub Ameerika iseseisvussõjas käinud Ross Poldark Inglismaale tagasi, tulvil lootust kohtuda taas armastatud Elizabethiga. Kohale jõudes leiab ta eest lagastatud kodu, kus elavad kanad ja purjus teenijad, lisaks saab ta teada, et ta isa on surnud ja Elizabeth – uskudes, et Ross on hukkunud – on kihlatud tema onupojaga. Rossil ei jää üle muud, kui alustada oma elu otsast peale. Inglismaa majandus on kaotatud sõja järel kehvas seisus ning Cornwalli kaevurid ja kalurid nälgivad. Kui Ross toob ühel päeval laadalt koju nälginud ja peksasaanud tüdruku Demelza ja tema kaitseks välja astub, tekitab see tema seisusekaaslaste seas ja kuulujutumaias seltskonnas palju meelehärmi. „Ross Poldark“ on esimene osa Winston Grahami 12-osalisest ajalooliste romaanide sarjast. Sarja esimeste osade põhjal on valminud populaarne BBC telesari.
Winston Graham
Ross Poldark. Esimene Poldarki raamat
Proloog
1
Joshua Poldark suri 1783. aasta märtsis. Sama aasta veebruaris, tundes lõppu lähenemas, oli ta saatnud sõna vennale, kes elas Trenwithis.
Ühel külmal hallil õhtupoolikul lentsis Charles oma suure kimli seljas kohale ja Prudie Paynter, paks, hõredate juuste ja morni näoga, juhatas ta sedamaid magamistuppa, kus lebas suures kappvoodis patjade najale üles upitatud Joshua. Charles heitis oma väikeste vesiste siniste silmadega pahakspaneva pilgu toas valitsevale korralagedusele ja mustusele, kergitas siis kuuesabasid ning vajus korvtooli, mis tema raskuse all kägises.
„Nõndaks, Joshua.”
„Nõndaks, Charles.”
„Lood on täbarad.”
„Täbarad jah.”
„Millal sa siis jälle jalule tõused?”
„Kes seda teab. Kisub vist ikka rohkem kirikaia poole.”
Charles ajas alahuule torusse. Ta oleks selle märkuse põlglikult tagasi lükanud, kui tema kõrva poleks puutunud teistsugused jutud. Ta luksatas kergelt – ratsutamine mõjus talle viimasel ajal ikka niiviisi – ja tõttas südamlikult lohutama.
„Tühi lora, vanapoiss. Podagra pole veel kedagi hauda viinud. Kui tõbi pähe tõuseb – vaat see on ohtlik.”
„Choake räägib midagi muud: tema jutu järgi on paistetusel teine põhjus. Esimest korda olen hakanud kahtlustama, kas pole sel vanal kõlupeal ükskord ometi õigus. Ehkki, jumal olgu tunnistajaks, õigupoolest peaksid siin lamama hoopis sina, sest oled minust poole kerekam.”
Charles langetas pilgu ja uuris oma kummuvat kõhtu, mida kattis lõuani kinninööbitud must tikitud vest.
„Minul on tervisest pakatav ihu. Keskikka jõudes võtab iga mees natuke juurde. Niisugune taputeivas nagu nõbu William-Alfred ma küll olla ei tahaks.”
Joshua kergitas irooniliselt kulmu, aga ei öelnud midagi ja mõnda aega valitses vaikus. Vendadel polnud juba aastaid olnud teineteisele kuigi palju öelda ning sellel kohtumisel, mis pidi jääma viimaseks, oli raske rääkida tühjast-tähjast. Vanem ja jõukam Charles – tema oli pärinud suguvõsa maja ja maad ning ühtlasi suurema osa kaevandusaktsiaid –, perekonnapea ja krahvkonnas austatud isik, polnud kunagi suutnud päriselt eemale tõrjuda kahtlust, et noorem vend põlgab teda. Joshua oli alati olnud otsekui terav okas tema ihus. Joshua polnud iial vaevunud tegema seda, mida temalt oodati: valima vaimuliku- või sõjaväelaseameti ning laskma Charlesil omatahtsi piirkonna asjade üle otsustada.
Ei saanud öelda, nagu oleks Charles iga väikest üleastumist pahaks pannud, aga kusagilt jooksis piir ja Joshua oli sellest üle astunud. Mis siis, et viimastel aastatel oli vend ennast paremini ülal pidanud – vanu solvumisi see heaks ei teinud.
Mis Joshuasse puutus, siis temal, küünilise meelelaadi ja väheste illusioonidega mehel, polnud ei elule ega vennalegi õieti midagi ette heita. Ühest oli ta võtnud kõik, mis võtta andis, ja teist oli ta eiranud. Ning kui Charles nüüd sõnas: „Kuule, vennas, sa oled alles noor mees. Kaks aastat minust noorem ja mina olen terve kui purikas. Hõkk!”, oli Joshua vastus