Foogt. Maa ja taeva mГµrsja. Esimene raamat

Mehis Tulk

Aasta 1342 on Liivi- ja Eestimaal rahutu. Võõramaiste isandate omavaheline kemplemine võimu pärast ning kisklemine piirinaabritega ei lähe mööda ka põliselanikest, kes pole ikka veel kaotanud lootust ikestajad oma maalt välja kihutada. Saaremaa Pöide kihlakunna ülikutütar Marja kistakse isa ootamatu surma järel hõimkondade vahelisse võimuvõitlusse, kus on kaalul palju rohkem kui vaid temale kuuluv Undimetsa mõis. Kaunile saarepiigale heidab silma Pöide linnuse saksa soost vahtmeister, kes pole aga ainus, keda kirg noore naise vastu tegutsema paneb. Vana Hauküla kabeli dominiiklasest preester Meinhard teab, et saarlased ei valeta, aga nad jätavad rahulolematust tundes alati miskit ütlemata. Seda tõde tuleb kõige kibedamal kujul kinnitada Pöide ordulinnuse foogtil Arnoldil, kes pärast üht kiirustades tehtud surmaotsust teda painavatest unedest enam kuidagi lahti ei saa. Mehis Tulk (snd 1967) on staažikas ajakirjanik, kes enam kui paarikümne aasta jooksul on teinud nii raadio- kui ka teletööd, kuid suurema osa ajast tegutsenud kirjutavas pressis. Praegu on ta ametis maakonnalehes Saarte Hääl. Tulgi esimene ilukirjanduslik katsetus ilmus 2012. aastal värsikogumikuna „Nüüd. Enne. Pärast“. Sestpeale on autor pühendunud ajaloolisele belletristikale. Romaanisarja „Maa ja Taeva mõrsja“ esimene osa „Foogt“ valmis aastail 2012-2016.

Mehis Tulk

Foogt. Maa ja taeva mГµrsja. Esimene raamat

SAATEKS

13. sajandil Liivimaal ja Eestimaal kanda kinnitanud võõrvallutajad ei pea oma võimu kindlustamiseks vaeva nägema mitte ainult kohalike hõimude kangekaelsusega, kes vana elulaadi kuidagi unustada ei taha, vaid ka võistlevate maaisandate salasepitsustega.

Põlisrahva jaoks pole selles küll midagi uut, sest juba ammu enne ristirüütlite tulekut on nad ise käinud naabrite maid rüüstamas ja sõlminud liitusid, kus ühel aastal sõditakse ühtede vastu, mõni aeg hiljem minnakse aga ühes kunagiste vaenlastega kimbutama hoopis senist liitlast. Tuttav on seegi, et ülikute kemplemises kannatab alati enim lihtne talupoeg, kelle saaki – olgu haritavalt maalapilt või merre viidud püünisest – teised jagama kipuvad.

Samas panevad nii liivlased kui latgalid, nii saarlased kui kurelased, nii harjakad kui virulased tähele, et vallutajate ristijumal on küll vägevam nende vanadest maa-, taeva- ja veejumalatest, kuid inimese nõrkused ning puudused ei kao ka siis, kui ta on uue jumala omaks võtnud. Keeldusid, mis ihule ja südamele kiusajaks on seatud, rikuvad kristlasedki. Vaatamata sellele, et üks ristijumala kümnest käsust keelab ligimese tapmist, ei takista see Saksa maadest, hansalinnadest ja Taani ning Rootsi aladelt saabunud koloniste üksteise vastu sõdimast, rääkimata kohaliku rahva hävitamisest, keda veel sada ja rohkemgi aastat pärast vallutust nimetatakse jätkuvalt „vastristituteks”, rõhutades nende erilist, just nagu madalamat staatust ristirahva hulgas.

13. sajandi keskpaigaks joonistub Liivimaa ja Eestimaa aladel välja piirkonna poliitika kujundajate ring, kus kesksel kohal on Saksa ordu Liivimaa haru, mida toetab Saksa keisrivõim. Lisaks Rooma kuuria huve esindav Riia peapiiskop ning talle alluvad Saare ja Tartu piiskopid. Eestimaa hertsogkonna, Tallinna linna ning Lundi peapiiskopkonnale alluva Tallinna piiskopi kaudu on oluline mõju ka Taani kuningal, samuti Bremeni kaupmeeste asutatud Riia linnal. Riia linn oli vallutuse alguses sakslaste olulisim tugipunkt ega soovinud kuidagi leppida enese väljatõrjumisega uute maade tulude jagamiselt. Suurte maaisandate kõrval ajavad oma poliitikat loomulikult ka nende vasallid ja läänimehed ning kohalike rahvaste esindajad, kel igapäevases elukorralduses on jätkuvalt oluline sõna kaasa rääkida.

Saksa ordu kui vaimuliku ühenduse ja Riia peapiiskopi suhted teeb keeruliseks vallutusaegne kuulekuseklausel ehk obödientsi nõue, mis tähendab, et ordu peab vaimulikes küsimustes alluma peapiiskopile. Ilmalikes ja maaomandit puudutavates küsim