Huligaani tagasitulek

Norman Manea

Raamatu keskmes on autor ise, igavene heidik rõõmutul elupõlisel teekonnal läbi natsismi ja kommunismi Ameerikasse maapakku. Ehkki Norman Manea raamat on mitmes mõttes memuaarne, on see samas sügavalt meelekujutuslik teos, mis hõlmab aega ja ruumi, elu ja kirjandust, unenägu ja tõelisust, minevikku ja olevikku. Eluloolised sündmused sulavad ühte ajalooliste seikadega, mis seovad üksikisiku ikka ja jälle kollektiivse saatusega. Manea räägib 20. sajandi kõige julmemast ajajärgust ning sellele järgnenud võistlushimulisest ja mõnikord küünilisest tänapäeva ühiskonnast.

Olles ühtaegu ahistav mälestusteraamat ja ambitsioonikas eepiline projekt, saavutab „Huligaani tagasitulek” eriomase sisemise harmoonia, kui äng läheb üle peeneks irooniaks ja burleskseks fantaasiaks. Huvitavalt kirjutatud ja säravalt sõnastatud teose autor tajub teravalt, milline tohutu vägi on inimlikul kurjusel ja headusel, kuulekusel ja ausameelsusel. „Huligaani tagasitulek” ilmus 2003. aastal ja pälvis 2006. aastal maineka kirjanduspreemia Prix Médicis Étranger’.

Norman Manea

Huligaani tagasitulek

Cellale

Barney Greengrass

Seinasuurusest aknast tulvab sisse eedenlik kevadevalgus. Toas on mees, kes silmitseb kümne korruse kõrguselt Paradiisi saginat. Teise maailma hooned, sildid, jalakäijad. In paradise one is better off than anywhere else[1 - Paradiisis on parem kui kusagil mujal. (Ingl) Vihje poola luuletaja Zbigniew Herberti (1924–1998) luuletusele „Aruanne paradiisist”. – Z. Herbert. Valitud luuletused, 2008, lk 146. Tlk Hendrik Lindepuu. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.], peaks kordama ka sel hommikul.

Tänava vastaspoolel seisab tohutu suur punane hoone. Näha on lasterühmi tantsu- ja võimlemistunnis. Broadway ja Amsterdam Avenue ristmikul ummikusse jäänud kollased taksorivid uluvad hüsteeriliselt hommiku joobnud metronoomi taktis. Vaatleja aga uurib juba taevast, tühjust, pikkamööda aega õgivat kõrbet, hiiglasuuri pilvetermiite.

Poole tunni pärast on ta tänavanurgal neljakümne kahe korruselise hoone ees, kus ta elab. Mitte ainustki stilistilist aktsenti, lihtne geomeetria: peavari, ja kõik, üksteise otsa laotud korterikarbid. Stalinistlik korrusmaja … pomiseb mees. Ei, stalinistlikud korrusmajad sellistesse kõrgustesse ei küündinud. Siiski stalinistlik, kordab mees järelpõlve dekoori põlastades. Kas temast saab sel hommikul taas mees, kes ta oli üheksa aastat tagasi? Kas ta on nagu toonagi surmajärgse elu uudsusest jahmunud? Üheksa aastat nagu üheksa kuud üsas tulvil üllatusi, millega tema seiklus täidab nüüd seda uhiuut hommikut nagu alguste-eelses alguses.

Vasakul sinine silt ja sellel suurte valgete tähtedega RITE AID PHARMACY, apteek, kust ta korrapäraselt ravimeid ostab. Ühtäkki – sireen! Viis tuletõrjeautot, metallkindlused, on pasuna- ja trummihelide ning härjamöirete saatel tänava vallutanud. Ennäe, põrgutulesid tuleb ette ka Paradiisis. Ei midagi tõsist, kõik saab silmapilk jälle korda: näe, fotolabor, kus ilmutatakse tema uute dokumentide standardpilte. Selle kõrval vaateaken võileibadega, kollane silt SUBWAY, seejärel boheemlaste kohvik STARBUCKS. Muidugi McDONALD’S, valgete tähtede ja suure kollase M-tähega punane silt. Metallukse ees teksaste ja mustade tossudega eideke, valge panamakübar silmile tõmmatud, kepp paremas, suur roheline kott vasakus käes, ja kaks pikka habetunud mustanahalist kerjust, kummalgi käes valge plasttops. Pakistanlase ajalehekiosk, indialase tubakapood, Mehhiko restoran, kleidipood, korealase suured korvid puuviljade ja lilledega, melonid ja arbuusid, mustad, punased ja rohelised ploomid, Mehhiko mangod ja Haiti mangod, kollased, valged ja punased greibid, viinamarjad, porgandid, kirsid, banaanid, Fuji õunad ja Granny Smithi õunad, roosid, tulbid, nelgid, liiliad, krüsanteemid, suured ja väikesed, metsa- ja aialilled, valged, kollased, punased. Madalad majad ja kõrged majad ja veel kõrgemad ma