Uju koos uppujatega
Lars Mytting
1971. aasta sügisel hukkuvad Prantsusmaal Esimese maailmasõja lahingupaigas noor norralane ja tema prantslannast elukaaslane. Nende kolmeaastane poeg Edvard kaob jäljetult. Neli päeva hiljem ilmub laps välja kadumiskohast sadakond kilomeetrit eemal. Edvard kasvab üles vanaisa juures üksildases Norra mägitalus. Kui vanaisa sureb, seisab 23-aastane Edvard silmitsi mitme mõistatusega. Miks läksid tema vanemad ohtlikku metsa, ja kas see oli juhus, et sõjaaegne gaasimürsk nende jalge all lõhkes? Ja kes saatis vanaisa matusteks imeilusa haruldasest puidust puusärgi? Vastuseid otsides satub Edvard Shetlandile ja Prantsusmaale ning kaevab mineviku hämaratest soppidest välja oma perekonna loo, mis on tihedalt seotud nii 20. sajandi Euroopa suurte tragöödiatega kui ka ühe rahutu hingega tisleriga, kes läks kolmekümnendatel aastatel Pariisi õnne otsima.
Lars Mytting
Uju koos uppujatega
Take me disappearing
through the smoke rings of my mind
Down the foggy ruins of time
far past the frozen leaves
the haunted frightened trees
Out to the windy beach
far from the twisted reach of crazy sorrow[1 - Vii mind minema / läbi meele suitsurõngaste / aja häguste rusude / mööda tardunud lehtedest / hirmunud painatud puudest / tuulisele rannale / hullu mure kõveraist küüsist kaugele (ingl. k.)]
В В В В BOB DYLAN
I
Nagu tuulde lennanud tuhk
MINU EMA OLI LÕHN. Ema oli soojus. Ta oli jalg, mille külge ma klammerdusin. Millegi sinise pahvak – tema kleit, mida ma oma arust mäletasin. Ma ütlesin endale, et ema lennutas mu vibunöörilt ellu, ja temast oma mälestusi kujundades ma ei teadnud, kas need on õiged või tõesed, lihtsalt lõin ta nii, nagu minu meelest poeg oma ema pidi mäletama.
Enda sees pesitsevat igatsust kombates mõtlesingi just ema peale. Harva isa peale. Küsisin endalt mõnikord, kas isa oleks samasugune nagu küla teised isad. Mehed, keda ma nägin kodukaitse vormis või seenioride jalgpallitrennis, mehed, kes tõusid nädalavahetusel vara ja läksid Saksumi Jahi- ja Kalameeste Seltsi talgutele. Aga ma lasin tal kahetsust tundmata kaduda. Ma pidasin seda – igatahes palju aastaid – tõestuseks, et vanaisa püüdis teha kõike, mida isa oleks võinud teha, ja tuligi sellega toime.
Vanaisa nuga oli Vene täägi jupp. Selle leekkasest pea oli ainus peenem puutöö, mis ta üldse kunagi teinud oli. Tera ülemine serv oli nüri, sellega kraapis ta roostet ja painutas terastraati. Teise serva hoidis ta küllalt terava, et plaastrit poolitada või suuri lubjaväetisekotte lahti lõigata. Kiirelt, nii et valged terakesed jooksid ilma kadudeta sorinal külvikusse ja ma võisin traktoriga põllule sõita.
Terav ja nüri tera moodustasid kokku saades pistodaotsa ja sellega surmas vanaisa kiloseid kalu, keda me Saksumi järvest püüdsime. Ta võttis nad konksu otsast lahti, tugevad forellid, kes siplesid kõvasti ja olid kurjad, sest nad olid õhu käes lämbumas. Surus nad vastu reelingut, torkas noaotsa läbi pealuu ja kiitis nende selja laiust. Ma tõstsin siis alati aerud üles ja nägin, kui aeglaselt paks veri mööda terasest nuga voolas, samal ajal kui minu käes olevate aerude küljest tilkusid kiired ja lahjad veepiisad.
Aga mõlemad tilgad segunesid ühe ja sama mägijärve veega. Forellid jooksid verest tühjaks ja nendest said meie kalad, meie järve kalad.
Esimesel koolipäeval leidsin ühelt pingilt oma nime ja sinna ma siis istusingi. Paberileht oli keskelt kokku murtud ja seisis omal jõul püsti, võõras tušikirjas Edvard Hirifjell oli kirjutatud nii esiküljele kui ka tagaküljele, justkui oleks mitte ainult õpetajale, vaid ka minule vaja meelde tuletada, kes ma olen.
Ma pöörasin kogu aeg pead vanaisa poole, kuigi teadsin niigi, et ta seal seisab. Teised lapsed olid omavahel juba tuttavad, nii et ma vaatasin lihtsalt ette Euroopa kaardi ja laia tahvli suunas, mis oli tühi ja roheline nagu maailmameri. Vaatasin veel korra tagasi ja adusin, et vanaisa on poole vanem kui teised lapsevanemad. Ta seisis seal täies h