LГµhnakoguja. Sari В«Varraku ajaviiteromaanВ»
Kathleen Tessaro
Grace Monroel on põhjust eluga rahul olla. Ta on noor, ilus ja tänu oma vastsele abielule on ta sattunud otse Londoni glamuurse seltskonnaelu keskmesse. Ent naise südant närib kahtlus. Ta tunneb, et ta ei vasta 1950. aastate edukate seltskonnategelaste ootustele, ja ta pole kindel, kas ta seda tahabki. Ühel õhtul saabub talle kiri Prantsusmaalt. Võhivõõras proua Eva d’Orsey on jätnud talle ootamatult päranduse. Grace asub tundmatu heategija jälgi ajama. Lugu, mille ta avastab, viib ta 1920. aastate New Yorki, Monte Carlosse, Pariisi ja Londonisse ning teeb ta tuttavaks ebatavalise naisega, kes pakkus inspiratsiooni Pariisi ühele kuulsamale parfüümide loojale. Eva d’Orsey eluloo tundma õppimine muudab ka Grace’i enda saatust, sundides teda valima, kas käituda nii, nagu teised temalt ootavad, või näidata oma tõelist mina. „Lõhnakoguja“ on jutustus muusa ja kunstniku vahelisest sõltuvust tekitavast keerukast armastusest ning mälestuste ja parfüümide tohutust mõjujõust. 312 lk
Kathleen Tessaro
LГµhnakoguja. Sari В«Varraku ajaviiteromaanВ»
PГјhendatud minu pojale Eddiele
Alati, igavesti … ja veel enam
TГ„NUSГ•NAD
Suur tänu teile, minu esindajad Jonny Geller ja Jennifer Joel, minu toimetajad Katie Espiner, Maya Ziv ja Lorissa Sengara, Cassie Browne, Jaime Frost, Louisa Joyner ja Katherine Beitner. Südamlikud tänusõnad ka Jo Rodgersile märkuste ja julgustavate sõnade, minu abikaasale Gregory Liberile toetuse ning sõbrale ja õpetajale Jill Robinsonile toimetaja-märkuste eest.
PARIIS, 1954. AASTA TALV
Eva D’Orsey istus köögilaua ääres, Le Figaro ees, ja kuulas kella tiksumist. Nõnda kõlas temast kaugenev aeg.
Ta tõmbas sigaretist veel ühe mahvi ja vaatas aknast välja, külma udusesse hommikusse. Pariis hakkas ärkama ja hallivärviline koidik, millesse lõikusid oranžid triibud, imbus vähehaaval meresinisesse taevasse. Naine oli ärkvel olnud mitu tundi, kella neljast alates. Viimastel aastatel oli uni temast tasapisi eemale nihkunud ja andnud teed valule, mis mööda vasakut kehapoolt hoogsalt edasi tungis.
Arst oli mitu kuud tagasi naise ravimisest loobunud. Doktori sõnul oli ta allumatu ja ülbe patsient ega täitnud arsti korraldusi. Tsirroos levis kiiresti ja muutis maksa auguliseks nagu käsna. Arsti jaoks oli lahendus lihtne: naine pidi lõpetama joomise.
„Te isegi ei püüa enam,” heitis arst Evale viimase vastuvõtu ajal ette.
Naine nööpis läbivaatuslaual pluusi kinni. „Mul on raske uinuda.”
„Pole ka ime,” ohkas mees. „Teie maksas on äge põletik.”
Naine vaatas talle otse silma. „Ma vajan midagi, mis aitaks.”
Mees sammus pead raputades üle toa ja kirjutas hoogsa käekirjaga välja retsepti. „Muide, ma ei tohiks teile isegi seda rohtu anda. Võtke üksainus tablett korraga, need on väga kanged,” hoiatas ta retsepti naisele ulatades.
„Tänan.”
Mees tegi viimase katse. „Huvitav, miks te ei võiks vähemalt suitsetamist maha jätta?”
TГµepoolest, miks?
Eva kustutas välja hingates sigareti „Gitanes” tuhatoosi. Need olid lihtrahva suitsud – liiga kanged. Sugugi mitte daamilikud. Aga temale sobisid. Viimasel ajal tajus ta ainult tugevaid maitseid. Odava šokolaadi, lihtsa pasteedi, musta kohvi maitset. Sellel, mida ta sõi, polnudki tähtsust: isu polnud.
Arsti oletuses, et kГµik tahavad elada igavesti, oli omajagu naiivsust, armsat arrogantsust.
Naine vГµttis pliiatsi ja tГµmbas mitmele lГµigule ajalehe allservas Гјhtlased ringid Гјmber.
Ta pidi veel paar asja korda ajama. Mitu nädalat tagasi oli ta käinud oma advokaadi, osavõtmatu olekuga noormehe juures. Ka oli ta jätnud kibestunud ilmega uksehoidja, proua Assagne’i juurde hoiule ühe pappkarbi. Aga eelmisel ööl, kui ta und ei saanud, tuli talle hoopis parem mõte. Londoni ja Pariisi vahele oli loodud lennuühendus. Mõte lennureisile oli intrigeeriv. Loomulikult oleks lend priiskav ja tarbetu. Aga teatud asjad tuleb elu jooksul ilmtingimata järele proovida ja lennureis kuulu