Meie vГµimalikud elud

Laura Barnett

Eva ja Jim on 19-aastased Cambridge’i üliõpilased, kui nende teed 1958. aastal esimest korda ristuvad. Jim kõnnib mööda teerada, kui talle jalgrattaga lähenev naine koerale otsasõidu vältimiseks kõrvale põikab. See, mis siis juhtub, paneb paika nende ülejäänud elu. Kirjanik Laura Barnett jälgib Eva ja Jimi tuleviku kolme eri versiooni, nii koos kui ka eraldi, ja toob nii lugejateni nende armastuse loo. Kord võtab see lugu ühe kuju, siis teise, kord käändub sinna, siis tänna, ent ikka jõuab välja tänapäeva ja paneb meid juurdlema selle üle, kuidas väikesed otsused võivad muuta tervet meie elukäiku. „Meie võimalikud elud” on Lõuna-Londonist pärit kirjaniku, ajakirjaniku ja teatrikriitiku Laura Barnetti (snd 1982) väljapaistev esikromaan valikutest, mida me teeme, ja eri radadest, mida mööda meie elu võib kulgeda. Barnett õppis Cambridge’i ülikoolis hispaania ja itaalia keelt ning Londoni linnaülikoolis ajakirjandust, ta on töötanud ajalehtedes The Guardian ja The Daily Telegraph ning tegutseb nüüdsel ajal peamiselt vabakutselise ajakirjanikuna. Barnett on avaldanud varem lühijutte, mille eest on ta võitnud mitmeid auhindu, ja näitlejatele mõeldud nõuannete kogumiku „Advice from the Players”.

Laura Barnett

Meie vГµimalikud elud

Emale Jan Bildile, kes on elanud palju elusid, ja ristiisale Bob Williamsonile, kellest tuntakse suurt puudust.

„Mõnikord ta fantaseeris, et elu lõpus näidatakse talle koduvideot kõikidest teedest, mida ta polnud valinud, ja sellest, kuhu need oleksid viinud.”

    Anne Tyler „The Amateur Marriage”

„Sina ja mina teeme ajalugu. Sellised me oleme.”

В В В В Mark Knopfler & Emmylou Harris

1938

Niimoodi see algab.

Üks naine seisab jaamaperroonil, kohver paremas käes, vasakus kollane taskurätik, millega ta tupsutab nägu. Sinakas nahk ta silmade ümber on märg ja söesuits jääb talle kurku kinni.

Teda ei ole keegi ära saatmas – ta keelas neil tulla, kuigi ema nuttis nii nagu ta isegi praegu – ja ikkagi tõuseb ta kikivarvule, et piiluda üle tunglevate kübarate ja rebasenahkade. Võib-olla Anton, ema pisaraist väsinud, leebus, tõstis ta tema ratastoolis kõrgest trepist alla, pani talle käpikud kätte. Kuid Antonit ei ole, ema ei ole. Ootesaal on võõrastest tulvil.

Miriam astub rongi, seisatab silmi pilgutades koridori hämaras valguses. Keegi mustade vuntside ja viiulikastiga mees suunab pilgu tema näolt ta kõhu paisuvale kuplile.

„Kus teie abikaasa on?” küsib ta.

„Inglismaal.” Mees seirab teda, pea viltu nagu linnul. Siis kallutab ta end ettepoole, võtab naise kohvri vabasse kätte. Naine avab vastuvaidlemiseks suu, kuid mees kõnnib juba edasi.

„Minu kupees on vaba koht.”

Nad ajavad kogu pika lääne poole suunduva teekonna juttu. Mees pakub talle niiskest paberkotist heeringat ja hapukurki, ning kuigi Miriam jälestab heeringat, võtab ta need vastu, sest sellest, mil ta viimati sõi, on juba peaaegu terve ööpäev möödas. Ta ei ütlegi valjusti välja, et Inglismaal ei ole mingit abikaasat, kuid mees teab seda niigi. Kui rong rappudes piiril peatub ja piirivalvurid kõigil reisijatel maha minna käsivad, hoiab Jakob teda enda lähedal, kui nad seal värisedes seisavad, sellal kui sulalumi tema lahtisi kingataldu läbi leotab.

„Teie naine?” küsib piirivalvur Jakobilt, kui ta käe naise dokumentide järele sirutab.

Jakob noogutab. Kuus kuud hiljem ühel selgel ja säraval päeval magab Margate’is rabi naise ümarikel, rasvapolstriga kaetud käsivartel beebi, kelle Miriam on siia ilma sünnitanud.

*

Lugu algab ka nii.

Üks teine naine seisab aias rooside keskel ja hõõrub nimmet. Tal on seljas pikk sinine kunstnikukittel, abikaasa oma. Mees maalib praegu majas, samal ajal kui tema viib teise käe oma kõhu paisuvale kuplile.

Seal oli mingi liikumine, põtkimine, kuid see läks mööda. Tema jalge ees maas lebab madal korv, pooleldi täis lõikelilli. Ta hingab sügavalt sisse, nautides lõigatud rohu karget õunalõhna – ta