Rehbinderi efekt
Jelena Minkina-Taycher
„Rehbinderi efekt” on laiahaardeline perekonnasaaga, mis toob lugejateni mitme põlvkonna elusaatused ja isikliku elu draamad. Iga peatüki keskmes on üks tegelane, kelle kaudu avab autor 20. sajandi erinevaid ajalooetappe Venemaal. Juttu tuleb nii tsaariajast kui 1930. aastate repressioonidest, sõjajärgsest elust ja poeetilistest kuuekümnendatest, kuni jõutakse pulbitsevatesse 1990. aastatesse. Romaani tegelaste hulgast leiab andeka viiulimängija ja eneseteadliku koolitüdruku, noore võimeka professori ja südamliku talunaise, kes kasvatab üles GULAGi laagris hukkunud noore naise vangistuses sündinud tütre, lastekodus kasvanud „rahvavaenlase”poja, kellest saab tuumafüüsik, ja palju teisi meeldejäävaid karaktereid. Jelena Minkina-Taycher on sündinud Moskvas. Pärast Moskva Meditsiinikooli lõpetamist töötas ta aastaid Moskva haigla kardioloogia osakonnas, kuni kolis 1991. aastal Iisraeli. Iisraelis avas ta oma erakliiniku. Alates 2000. aastast on tema lühilugusid avaldatud mitmetes kirjandusajakirjades. 2014. aastal ilmunud „Rehbinderi efekt” on tema debüüt romaanikirjanikuna. Romaan oli nii Vene Bookeri kui ka Jasnaja Poljana auhinna nominent.
Jelena Minkina-Taycher
Rehbinderi efekt
SГјgav kummardus luuletajale, publitsistile, matemaatikule, Pittsburghi Гјlikooli professorile Boriss KuЕЎnerile kasutada antud luuletuste eest.
В В В В Autor
Sompu mattes maa ja taeva…[1 - Tsitaadid Aleksandr Puškini luuletustest on esitatud B. Alveri, K. Kanguri, P. – E. Rummo, A. Sanga või V. Einbergi tõlkes (siin ja edaspidi tõlkija märkused).]
Ei, sõnad tulid hiljem. Algul oli üksnes see valguse ja heli meeletu võlukooslus – lippavate klahvide helin, kuumad päikesetriibud aknalaual, lillekahl suures klaaspurgis, suhkrus sulavad suured prunnakad maasikad.
Vanaema mängis hoogsalt ja valjusti ning väikesel Ljoval oli kange tahtmine kätega vehkida, keerutada ja põgenevale rütmile järele lennata, kuid magusad, mahlast tilkuvad marjad tõmbasid tähelepanu endale. Terve marjamägi suures maalinguga taldrikus! Sai võtta palju tahes, toppida tervenisti suhu, neelata häälekalt, kugistada, lakkuda sõrmi – mänguhoos vanaema ei pannud mingeid häbitusi tähele.
Valitses imeline joovastav palavus, hiiglaslikud kiilid siristasid pitsilistes kardinavoltides, naabritüdruk tuli joostes piimakannuga, ent tardus sinnasamasse ukseavasse, unustas ennast harjumatut muusikat kuulama. Ah, kui kenad olid need läikivad kelmikad silmad, sassis valged kiharad, peenikeste sõrmedega käed, väikesed paljad jalalabad põimvaibal. Ja helisev triller ülemistes oktavites, ilmvõimatu lõputu triller, puha kuueteistkümnendikud ja kolmekümnekahendikud, kuueteistkümnendikud ja kolmekümnekahendikud…
„Vanaema, kuidas ma sind küll armastan!”
„Ljovuška, sa mu päikseke!”
Pehmed käed kallistavad ja keerutavad, kohevad hallid juuksed, suured tulised rinnad, närtsivate lillede lämmatav, magus ja ahvatlev lõhn…
„Vanaema, ütlen sulle salaja, ainult väga vaikselt, vaat siia, kõrva sisse. Vanaema, ma tahan kohe praegu naist võtta!”
Suvi oli alati imeilus aeg. Siis katkes, olgugi ajutiselt, teine elu, harjumuslik igav elu kinnistes ruumides – krigisevaid lämmatavaid asju täis kuhjatud toas, suures ühiskorteris, samuti lämbes, tulvil võõraid lõhnu ja hääli, mingites teistes majades ja tubades, kus nad vanaemaga külas käisid. Isegi jalgrattasõit oli lubatud ainult korteris, pikas koridoris, mis ulatus ja lookles hiiglasliku köögi juurest jubeda, raskelt lehkava ja alailma hõivatud kemmerguni. Kemmerg oli omaette piin, sest tol aastal oli ema pissipoti otsustavalt ära visanud. Loomulikult ei sobinud nii suurel poisil käia väikese poti peal, kuid sünge haisev kemmerg palja räpase WC-potiga ja sama räpase mõrase nupuga pika nööri otsas tekitasid igavest õudu ning Ljova sobitas end, ise piineldes ja häbist värisedes, vannitoas kraanikaussi pissima.
Tol suvel sГµitsid nad vanaemaga nagu varemaltki tema sГµbratari Lj