Viperusteta

Lee Child

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher. Briti autor Lee Child (snd 1954) on üks menukamaid kirjanikke maailmas. Tema loodud Jack Reacheri sarjas on praeguseks ilmunud 20 romaani, raamatud on tõlgitud 42 keelde ja neid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari. Viimati on Lee Childilt eesti keeles ilmunud romaanid „Üks lask”, „Tõmbetraat” ja „Ära mine iial tagasi”.

Selle loo pГјhendan oma vennale Richardile, kes elab Inglismaal Gloucesteris; teisele vennale Davidile, kes elab Walesis Breconis; kolmandale vennale Andrewle, kes elab Inglismaal Sheffieldis ja oma sГµbrale Jack Hutchesonile, kes elab Е otimaal Penicuikis.

ГњKS

Nad said sellest teada juulis ja olid terve augusti vihased. Septembris püüdsid nad teda tappa. See oli ilmselgelt liiga vara. Nad ei olnud valmis. Üritus kukkus läbi. Sellest oleks võinud saada katastroof, kuid välja kukkus hoopis ime. Sest keegi ei märganud.

Nad hiilisid turvameestest oma tavaliste nippide abil mööda ja jäid varitsema saja jala kaugusel tema kõnepuldist. Nad kasutasid summutit ja lasid tolli jagu mööda. Kuul pidi otse ta pea kohalt üle lendama. Võib-olla koguni läbi juuste, sest ta tõstis kohe käe ja silus neid, nagu oleks tuulehoog neid sakutanud. Nad vaatasid seda hiljem televiisorist korduvalt. Ta tõstis käe ja silus juukseid. Ega teinud midagi muud. Lihtsalt jätkas midagi märkamata kõnet, sest summutatud kuul on liiga kiire, et seda näha, ja liiga vaikne, et kuulda. Niisiis, kuul läks temast mööda ja lendas edasi. Kohtamata teel ühtki takistust, tabamata ühtki hoonet. Lendas truult otse edasi, kuni energia otsa lõppes ja raskusjõud kuuli maapinnale kukutas – piirkonnas, kus laius tühi rohumaa. Ei mingit vastust. Mingit reaktsiooni. Mitte keegi ei märganud. Nagu poleks seda kuuli kunagi lastudki. Nad ei teinud teist lasku. Nad olid liiga vapustatud.

Nii et läbikukkumine, kuid ühtlasi vedamine. Ja õppetund. Terve oktoobri käitusid nad professionaalidena, kes nad ka olid, alustades otsast, rahunedes, mõeldes, uurides ja uueks katseks valmistudes. See saab olema parem, hoolikalt kavandatud ja korralikult teostatud, tuginema tehnikale, detailidele ja intellektile ning selle peab täiuseni viima kuri hirm. Auväärne üritus. Loominguline üritus. Ja eeskätt üritus, mis ei kuku läbi.

Siis saabus november ja reeglid pöörati pea peale.

Reacheri tass oli tühi, kuid veel soe. Ta tõstis selle alustassilt üles, kallutas ja jälgis, kuidas kohvipaks aeglaselt tema poole voolab, pruun nagu jõemuda.

„Kunas seda teha tuleb?” küsis ta.

„Niipea kui võimalik,” vastas naine.

Reacher noogutas. Siis libistas ta ennast boksist välja ja ajas sirgu.

„Helistan sulle kümne päeva jooksul,” ütles ta.

„Ja teatad oma otsuse?”

Reacher raputas pead. „Ja teatan, kuidas läks.”

„Ma tean, kuidas läks.”

„Okei, ja teatan, kuhu raha saata.”

Naine sulges silmad ja naeratas. Reacher silmitses teda.

„Kas sa arvasid, et ma keeldun?” küsis ta.

Teine avas silmad. „Ma arvasin, et sind on veidi raskem ära rääkida.”

Reacher kehitas õlgu. „Nagu Joe sulle ütles, ma olen hull väljakutsete järele. Joel oli sedasorti asjades tavaliselt õigus. Üldse oli tal