Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud

Diana Gabaldon

Vaimustav jutuvestjaoskus, unustamatud tegelased ja täpsed ajaloolised detailid – nõnda võib lühidalt iseloomustada Diana Gabaldoni populaarset raamatusarja. Neid New York Times'i bestsellereid kiidavad ühtviisi nii kriitikud kui ka miljonid lugejad. "Võõramaalases" saab alguse kahe tähelepanuväärse kirjandusliku tegelase, Claire Randalli ja Jamie Fraseri lugu. See lummav ajalooline romaan ühendab põnevad seiklused ajatu armastuslooga. Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga – kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas – romantiliste Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge'i-taolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal… 1743. Ja mitte ainult seda. Peagi on kaheks kistud ka tema süda – kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat. Diana Gabaldon on sündinud 1952. aastal Ameerikas Arizona osariigis. Isa poolt inglise-ameerika, ema poolt mehhiko ameerika päritolu Diana õppis zooloogiat, merebioloogiat ja ökoloogiat. Temast sai teadlane ja Arizona Ülikooli õppejõud. Kuid 1988. aastal otsustas ta puhtalt huvist, "kuidas see käib", kirjutada romaani. See osutus õnnestumiseks ja pani alguse tervele "Võõramaalase"-raamatusarjale, mille põhjal valmis tänavu ka samanimeline telesari. 448 lk

Diana Gabaldon

Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud

Oma ema

Jacqueline Sykes Gabaldoni

mälestuseks,

kes Гµpetas mind lugema

Inimesi kaob alatihti. Küsige esimese ettesattuva politseiniku käest. Veel parem ajakirjaniku käest. Kadumised on nende leib.

Ka teismelisi tüdrukuid jookseb alati kodust ära. Väikesed lapsed kaovad vanematel silmist ja neid ei nähta enam kunagi. Viimse piirini viidud koduperenaised võtavad majapidamisraha ja sõidavad taksoga raudteejaama. Rahvusvahelised rahapööritajad võtavad uue nime ja haihtuvad importsigarite suitsupilvedesse.

Paljud kadunud leitakse lГµpuks kas elavalt vГµi surnult Гјles. Sest igal kadumisel on kindel pГµhjus.

VГµi peaaegu igal.

I OSA

Inverness, 1945

1

Uus algus

Tegemist ei olnud, vähemasti esimesel pilgul, sedasorti kohaga, kus võinuks oodata kellegi kadumist. Proua Bairdi kodumajutus oli samasugune nagu tuhat teist Šoti mägismaal asuvat B&B-asutust aastal 1945 – puhas ja vaikne, lillelise pleekinud tapeedi, puhtusest säravate põrandate ja mündiga töötava kuumaveesüsteemiga tualetis. Proua Baird ise oli jässaka keha ja vastutuleliku loomuga ning tal ei olnud midagi selle vastu, kui Frank tema väikese roosimustrilise elutoa oma raamatu- ja paberikuhilaid täis laotas. Neid raamatuid ja pabereid vedas Frank alati endaga kaasas.

Kohtusin proua Bairdiga väljudes välisuksel. Ta peatas mu, pannes oma töntsaka käe mu käsivarrele, ja patsutas mu juukseid.

„Issakene, proua Randall, kesse siis nõnna välja läheb! Oodake, las ma keeran selle siit sutsuke ära. Nii! Palju parem. Teate, minu nõbu rääkis mulle mingitest uutest püsilokkidest, mis ta proovis, pidada väga ilusad olema ja püsima terve igaviku; te peaks järgmine kord neid proovima.”

Mul ei olnud südant talle öelda, et minu helepruunide lokkide tõrksus oli puhtalt looduse süü ja seda ei saanud mingil määral püsilokitegijate kaela veeretada. Tema enda tihedad tangilokid olid seevastu vabad igasugustest puudustest.

„Kindlasti proovin, proua Baird,” valetasin ma. „Lähen korra külasse, et Frankiga kokku saada. Oleme teejoomise ajaks tagasi.” Vupsasin uksest välja ja sammusin mööda teerada eemale, et ta ei jõuaks minu korratu välimuse juures veel midagi laiduväärset tuvastada. Pärast nelja-aastast teenistust sõjaväeõena nautisin ma vormirõivaste puudumist ja lubasin endale eredavärvilisi kergeid sitskleite, mis joonelt läbi kanarbiku marssimiseks sugugi ei sobinud.

Ma polnud selliseid asju otseselt planeerinud, minu mõtted käisid l