ANU. Aja-, sГµja- ja armastuslugu Eestimaal
Lutz Dettmann
Lugu, mis võiks olla ka Eesti riigi ajalooõpikuks, seda mitte ajalooarvude, vaid tunnete, probleemide ning kannatuste osas, mis hingekriipivad iga eestlase jaoks. Lugu sündmustest, sõdadest ja INIMESTEST ning ARMASTUSEST ajaloo hammasrataste vahel. Lugu Eestimaast, nähtuna baltisakslase pilgu läbi, kes tunneb end pigem eestlase kui sakslasena. Taustaks noor Eesti Vabariik, sõda, okupatsioon, väikerahva tahe olla vaba ja iseseisev ning justkui selle vabaduse sümbol – Hiiumaa kaunis loodus.
Lutz Dettmann
ANU. Aja-, sГµja- ja armastuslugu Eestimaal
Hea lugeja!
Iga rakendus ja seade kuvab epubi veidi erinevalt. Parima tulemuse saamiseks palume Гјle vaadata oma lugemisvahendi seaded.
Teie käes on romaan. Niisiis: fantaasia vili.
Paigad, tegelaskujud ja sündmused, ka siis kui need kannavad tegelikkuses olemasolevaid nimesid ja nimetusi, sündisid kogetu, loetu ja väljamõeldu põhjal. Võimalik sarnasus elavate või meie hulgast lahkunud isikutega on täiesti juhuslik.
Eeskätt on see autori katse kujutada ajaloolisi ja poliitilisi sündmusi ning toonase ajastu Eestit. Ajaloo hinnang kannab subjektiivset iseloomu.
Lugeja ei peaks tõe otsinguil raamatus näpuga järge vedama. Seda enam, et kirjeldused ei vasta tegelikele sündmuspaikadele ja on nendega pelgalt sarnased.
Minu eriline tänu Eestis kuulub Valdur Vahtile, Tiina Kaskile, Täivo Raudsaarele ja Väino Laidile (†), Maltal Bernhard Uhlmannile, Saksamaal Schwerinis Irma Eigile, Braunschweigis Edmund Brandtile ja Rostockis Edzard Gallile.
Tahaksin tänada Thomas Falki, kes uskus selle raamatu valmimisse.
Tänan arvukaid inimesi Eestis ja Saksamaal, kelle nimed jäävad siinkohal küll nimetamata, kuid kelle isiklike mälestuste ja näpunäideteta poleks raamat sündinud.
В В В В Lutz Dettmann, juuni 2012
Otto Dettmanni (1904–1988) mälestuseks
Südame hääl jääb
mГµistusele arusaamatuks.
В В В В BLAISE PASCAL
1
Ma reetsin Anu!
Pea hõõgub, kuid külm aknaruut ei jahuta otsaesist. Pea on tulvil palavikulisi mõtteid. Alles see oli, kui pidasin Christoph Scheerenbergi tugevaks, osadusvõimeliseks inimeseks, kes oli mulle väga lähedane, keda usaldasin, kelle ausust ja lähedust nautisin. Kas see oli enesepettus? Kas ta vaid teeskles? Kas meie sõprus oli farss? Tundsin teda vaid mõni kuu, aga selle ajaga sai ta mulle nii lähedaseks. Jutustasin talle endast nii palju, aitasin teda, kui ta haigestus. Ta kasutas mind lihtsalt ära. Minu ees kirjutuslaual on kaks täiskirjutatud lehte, mis lõpevad meeleheitliku enesesüüdistusega. Milliseid saladusi varjas see inimene minu eest? Sõjas oli ta rindearst, hiljem praktiseeris eraarstina, aitas inimesi kolmandas maailmas – nii ta mulle jutustas. Kas nüüd on vaid valed alles jäänud?
Christoph Scheerenbergilt ei saa ma enam midagi küsida. Ta on surnud, tema eluküünal kustus haiglas kahe nädala eest. Ma ei saanud temaga isegi hüvasti jätta.
Esmaspäeval helistati mulle. Notari abi teatas, et peaksin tulema testamendi avamise juurde. Olin üllatunud, et Christoph oli mind meeles pidanud. Kui ma veidi hiljaks jäädes kohale jõudsin, leidsin notaribüroo suures tahveldatud seintega ruumis eest vaid notari ja vanahärra õepoja. Noormees, enesekindla keskastmejuhi iseloomulik esindaja, päris raha ja enamiku mööbliesemetest. Kuid kirjutuslaud koos selle sisuga oli mulle määratud. Noormees küll protestis alguses, kuid kui notar talle kinnitas, et laegastes on tallel vaid tähtsusetud mälestustega paberid, jäi õepojal vaid naerda veidrikust vanamehe üle ning kirjutuslaua võti ulatati mulle.
Eile leidsin postkastist korterivõtme. Sellele lisatud lehekesel teatas õepoeg, et ma ei puudutaks korteri ülejäänud asju ja et kõik muu laseb ta lähipäevil minema viia.
Kui ma uksetaguse raske eesriide kõrvale lükkasin, paiskus mulle senitundmatu ägedusega näkku vana korteri lõhn. Sellel polnudki nagu selgitust, kuid lõhna oleks võinud lausa käega katsuda. Nägin vaimusilmas korteri elanikku, ehkki tema