Revolutsiooniline Venemaa

Orlando Figes

Mitme silmapaistva ajalookäsitluse autor Orlando Figes vaatleb Vene revolutsiooni mitte ühe lühiajalise episoodina 1917. aastal, vaid kui terve sajandi kestnud ajalootsüklit. Sellise tõlgenduse kohaselt sai Vene revolutsioon alguse 1891. aasta suure näljahäda ajal puhkenud rahutustest ja lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega. Aja jooksul revolutsiooni vorm ja iseloom küll muutusid, aga utoopilised sihid jäid samaks nii nagu ka erakordselt vägivaldsed vahendid, mida eesmärkide saavutamiseks rakendati. Revolutsiooni vägivaldsele põhiolemusele panid aluse Lenin ja n-ö vanad, oktoobripöörde korraldanud bolševikud. Stalini ajastul järgnes sellele 1930. aastate suur terror ja kujunesid välja nõukogude režiimi põhilised võimustruktuurid. Kui Hruštšov 1956. aastal Stalini kuriteod hukka mõistis, algasid katsed „revolutsiooni tööle panna“. Pikale nn stagnatsiooniajale järgnesid Gorbatšovi uutmised, mis viisid omakorda Nõukogude Liidu lagunemiseni. Orlando Figes on Londoni ülikooli Birkbecki kolledži ajalooprofessor. Ta on kirjutanud Venemaa ajaloost mitmeid raamatuid, sealhulgas eesti keeles ilmunud „Saada mulle vaid sõna“ (2012), „Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal“ (2010) ja „Nataša tants“ (2003). 336 lk

Orlando Figes

Revolutsiooniline Venemaa

TГ„NUSГ•NAD

Võlgnen palju tänu toimetajatele Simon Winderile kirjastusest Penguin ja Sara Bershtelile Metropolitanist, Marina Kempile Penguinist, kes vaatas üle lõpliku variandi, ning Bill Bowringile, eelkõige aga oma agendile Deborah Rogersile, kes on läbi lugenud kogu revolutsioonilist Venemaad käsitleva raamatutsükli.

SISSEJUHATUS

Minu eesmärk on anda põgus ülevaade Vene revolutsioonist pikema aja jooksul, kaardistada sada aastat ajalugu, mis moodustab ühe revolutsioonisündmuste tsükli. Selle käsitluse kohaselt algas revolutsioon 19. sajandil (täpsemalt 1891. aastal, kui üldsuse reaktsioon näljahädast põhjustatud kriisile viis ühiskonna esimest korda kokkupõrkekursile autokraatiaga) ja lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega 1991. aastal.

Võib tunduda kummaline paigutada revolutsioon saja aasta pikkusesse ajaloolõiku. Enamik seda teemat puudutavaid raamatuid keskenduvad ajale vahetult enne ja pärast 1917. aastat. Aga selleks, et mõista revolutsiooni põhjusi, selle vägivaldset olemust ja traagilist teekonda vabadusest diktatuurini, tuleb vaadelda seda Nõukogude riigi ajaloo laiemas kontekstis. Paljud tsaariaega käsitlevate esimeste peatükkide teemad – puuduv poliitiline vastukaal riigivõimule, haritud klasside isoleeritus tavainimestest, palju talupoegi tööstuslinnadesse paremat elu otsima ajanud tagurlus ja maapiirkondade vaesus, sunnile rajatud võimusüsteem Venemaal ning sotsialistlike vaadetega intelligentsi äärmuslus – tõusevad uuesti päevakorda ka 1917. aastale järgnenud aega ja nõukogude võimu vaatlevates peatükkides.

Millal Vene revolutsioon lõppes? Ajaloolased on pakkunud välja mitmesuguseid kuupäevi sõltuvalt loost, mida nad tahavad jutustada, ja kõiki neid on muidugi võimalik põhjendada. Osa lõpetab oma ülevaate 1921. aastal lõppenud kodusõjaga, kui relvastatud vastupanu bolševikele viimaks maha suruti ja nõukogude diktatuur tugevnes. Teised teevad seda Lenini surmaga 1924. aastal, nagu tegin minagi teoses „Rahva tragöödia” (A People’s Tragedy), põhjendusega, et selleks ajaks olid stalinliku režiimi põhilised institutsioonid, kuigi mitte tavad, juba välja kujunenud. Ükskaks käsitlust lõppevad 1927. aastaga, kui saavutati võit Trotski ja vasakopositsiooni üle, või 1929. aastaga, mis tõi kaasa uue revolutsioonilise tõusu, esimese viisaastaku plaaniga pealesurutud industrialiseerimise ja kollektiviseerimise, see aga tähendas, et stalinlik majandus oli 1917. aasta märkimisväärne lõpptulemus.

Üks nõukogude ajajärgu mõjukamaid uurijaid Sheila Fitzpatrick lõpetab oma lühiülevaate revolutsioonist 1930. aastate keskpaiku, kui loobuti utoopilistest eesmärkidest ja Stalini revolut