Unistuste tappev kasvamine

Mehis Heinsaar

"Unistuste tappev kasvamine" on raamat, mis sisaldab jutte, novelle, muinasjutte, nägemusi ja ühe lühiromaani tavalistest, aga veelgi enam ebatavalistest sündmustest siin- ja sealpool Eestimaa teid. Juttude tegevustik leiab peamiselt aset Lõuna- ja Lääne-Eesti teedel, külades ning alevites. Raamatut kannab eksistentsiaalne alatoon ja igavesed küsimesed selle kohta, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Suuremas osas paikades, kus lugude tegevustik toimub, on autor kas jalgsi või jalgrattaga rännates ise kohal viibinud ja neist kohtadest erineval moel inspiratsiooni saanud. Raamat sisaldab tekste läbi seitsme aasta ning varustatud kunstnik Marge Nelgi värviliste illustratsioonidega. Lühike autori tutvustus. Mehis Heinsaar on sündinud 1. augustil 1973. Õppinud Tartu Ülikoolis 1992 -2000 filosoofiat, eesti filoloogiat ja kirjandust. Kutseline kirjanik olnud 2000. aastast kuni tänapäevani. M. Heinsaar on kirjutanud ja avaldanud (koos praegusega) kokku kaheksa raamatut: viis jutu- ja novellikogu, kaks romaani ja ühe mahuka luulekogu. Prantsuse, vene, soome ja ungari keelde on tema loomingust tõlgitud kokku kümmekond raamatut. On pälvinud kolm Friedebert Tuglase novelliauhinda, kolm aasta parima raamatu preemiat, ning Juhan Liivi luuleauhinna.

Kuu teine kГјlg

Mees, kes ei teinud mitte midagi (2011)

Kärstna on väike ja ilus küla ühes uhke mõisa ja pikkade tammealleedega, jäädes suurtest maanteedest tüki maad eemale. Et küla paikneb mäenõlval, paistavad sealt üle metsade ära nii Mustla kui Suislepa kirikutornid ja selge ilma korral võib näha isegi Võrtsjärve sinetavat vett. Ürgne Veisjärv jääb aga asulast kolm kilomeetrit lääne poole. Inimesed on seal töökad ja tublid nagu mulgid ikka. Ja sellega võikski ju siinkohal piirduda, kui ühel päeval poleks juhtunud midagi, mis külas kogu elu ja olemise sassi lõi.

Nimelt ilmus sinna imelik mees, kellest mitte keegi ei teadnud, kust ta tuli või kuidas ta Kärstnasse üldse sattus. Aga kohal ta korraga oli. Selles võisid kõik külaelanikud ise veenduda, kuna mees asus elama otse Suislepa, Helme ja Mustlasse viiva teeristi kõrvale, väiksesse rohelisse majja, kus avanesid kolm akent kolme ilmakaarde: läände, lõunasse ning itta. Ja kardinaid akende ees polnud. Paljud tulidki, vaatasid akendest sisse ja nähes kõhna ning särasilmset meest keset heledat päeva voodil põõnutamas, vangutasid päid.

„Aga ta ei tee ju mitte midagi!“ imestas üks.

„Tõesti imelik mees!“ arvas teine.

Oleks see mees siis vähemasti põhjakäinud joodik, invaliid või lootusetu laiskvorst olnud. Siis saanuks külaelanikud sellest omamoodi aru, seda kas mõistnud või hukka mõistnud ja omi asju edasi ajanud. Aga ei olnud ju!

Igal hommikul ärkas see imelik mees juba enne kuut, jooksis päripäeva ühe tiiru ümber maja ja siis vastupäeva kaks tiiru, hüppas korra lähedal asuvasse tiiki ja tegi tiigikaldal kolm kükki. Seejärel läks ta majja tagasi, pühkis aknalaudadelt tolmu, kammis vuntse ja heitis voodisse tagasi, jäädes käed kukla all reipalt lakke vahtima.

Lamanud liikumatult neli tundi, kargas mees uuesti asemelt üles ja läks idapoolsel aknalaual kasvavat seent kastma. Seen kasvas potis ja meenutas vägagi punast kärbseseent. Õigupoolest oligi ta seda. Pärast kastmist puudutas mees ninaga õrnalt seenekübarat, nagu olnuks see mõni väike loom, tiris siis laua sellesama akna alla, tõi välja muna, leiva, piima ja sõira ning asus naerulsui sööma. Süües vaatas ta alati aknast välja kuhugi kaugele ja naeratus ei kadunud hetkekski ta näolt. Toit söödud, pühkis mees peopesaga puru pahemasse pihku ja neelas ka selle alla. Siis heitis ta jälle diivanile, jäädes käed kuklal lage vahtima.

Et rohelisel majal jagus kolme ilmakaare peale kolm akent ning igal aknalaual kasvas üks potiseen, tõusis mees nelja tunni pärast taas üles, kastis seent, pani nina vastu seenekübarat, tiris laua selle akna alla, kus just see