JГµuluingel
Marcia Willett
Käes on jõulud ja Dossie jaoks näib kõik laabuvat. Tema poeg Clem ja imearmas viieaastane pojapoeg Jakey on kolinud Cornwalli, et tema läheduses olla. Naine on edukas ettevõtja ja pakub maakonnas toiduvalmistamise teenust. Ainus, mida ta praegu vajab, on õnn armastuses.Dossie ebatraditsioonilist peremudelit täiendab vaimustavalt ekstsentriline Janna: sooja südamega suuremeelne naine, kes hoolitseb kohalikus kloostris veidravõitu nunnade eest. Huumorimeel, heasüdamlikkus ja siiras sõprus aitavad sõlmida nende vahel tugeva sideme.Aga õdede tavapärane elu peab läbima mitu katsumust, kui nende kauni ajaloolise kodu ümber hakkab hiilima ahne kinnisvaramaakler. Kas omavahel lähedaseks saanud kogukond, kus kõik üksteisest sõltuvad, peab vastu järgmiste jõuludeni? Ja mida on nad selleks ajaks õppinud perekonna tõelisest väärtusest ja sellest, kui oluline on kusagile kuuluda?
Originaali tiitel:
The Christmas Angel
Marcia Willett
Bantam Press
2011
Toimetanud Helve Võsamäe
Korrektuuri lugenud Anneliis Lember
Kujundanud Mari Kaljuste
Copyright В© Marcia Willett 2011
В© TГµlge eesti keelde. Faina Laksberg, 2013
ISBN 978-9985-3-2894-1
ISBN 978-9985-3-3007-4 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2013
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda OГњ Greif
PГјhendatud Evelynile
Kolmekuningapäev
Püha perekond elab vanas linasest riidest kingakotis. Kott on tumepruun, nimesilt on õmmeldud kotisuu lähedale, mille jäme nöör kõvasti kinni tõmbab, ning igal aastal, kui kott jõuluõhtul avatakse, asetatakse püha perekond ja selle saatjad – Hommikumaa targad, karjased, katkise pühapaistega ingel ja erinevad loomad – jõulukuuse kõrvale lauale. Neil on oma tall, avatud esiosaga puust ehitis, mis kunagi kujutas endast üht osa elegantsest mängutalust, ning nad kõik mahuvad selle sisse suurepäraselt ära: kuldne ingel seisab vagalt väikese sõime taga, sõimes aga lebab valgetes mähkmetes tilluke Jeesuslaps. Poja ema, üleni sinises, põlvitab peatsis, tema vastas sõime teises otsas on põlvitav karjane juubeldavas imetluses käed laiali sirutanud. Punases rüüs Joosep ja teine karjane – lambatall turjal nagu karvakrae ümber kaela – seisavad veidi eemal ja vaatavad neid. Musta-valgekirju lehm on uniselt ühe sõimenurga lähedale maha heitnud, tema kõrval seisab hall eesel, pea kergelt langetatud. Kodusesse stseeni sisenevad end üksteise kõrvale rivistanud värvikirevates lendlevates rüüdes Hommikumaa targad, kes toovad aupaklikult kingitusi: kulda, viirukit ja mürri.
Jakey seisab päris laua kõrval, silmad kujukestega samal tasandil, ja vaatab neid. Aeg-ajalt võtab ta mõne kuju kätte ja uurib seda lähemalt: ingli katkendlikku pühapaistet; lambatalle, kes on end nii rahumeelselt karjuse kaela ümber kerinud; pisikesi aardelaekaid, mida kannavad targad Hommikumaalt. Kord pillas ta põrandale Jeesuslapse, kes veeres diivani alla. Oh, kui kohutav see hetk oli olnud: nägu vastu põrandat, oli ta roninud neljakäpakil raske diivani alla, ise hirmul, et ei suuda seda paigast liigutada, ja tundnud tõelist kergendust, kui ta sõrmed olid kujukese ümber sulgunud, lapsuke vigastusteta välja tõmmatud ja sinise riidega kaetud sõime tagasi asetatud.
Praegu sõime kõrval seistes saab Jakey vähehaaval teadlikuks teda ümbritsevatest helidest: kella raskest tiksumisest ja karmilt sõrme viibutavast pendlist, ohkivatest ja praksuvatest tuhakarva halgudest, mis tuleasemes korraga kokku varisevad, seina taga köögis telefoniga rääkivast isast ja vaikseks keeratud raadio monotoonsest prääksumisest. Täna tuleb kuusekaunistused ära võtta, sest käes on kolmekuningapäeva eelõhtu: jõuluaeg on läbi.
Jakey hakkab vaikselt omaette laulma: „Viis ku-uldset sõlmust. Neeli mustlästast, kolm plantsuse kana, ka-aks tulteltuvi, ja üks põldpüü pilnipuul.”
Teda haarab rahutus; ta on kurb, et varsti pole enam toas pisikeste vilkuvate tulukestega kaunist jõulupuud, mis tõi lühikestesse pimedatesse talvepäevadesse valgust. I