Linda mГµrva juhtum

Leif G. W. Persson

Noor naine leitakse tapetuna, kurjategija on teadmata ja politsei peab mõrvajuhtumi lahendama. Just sellest see romaan räägibki: kuidas politsei tänapäeval ühte tüüpilist mõrvajuhtumit uurib ja mil moel see asjaosaliste elu mõjutab. Kriminaalkomissaride Jan Lewini ja Anna Holti ning inspektor Lisa Mattei jaoks on tegu lihtsa looga. Kurikuulsa komissar Bäckströmi jaoks see niisama lihtne ei paista. Tegelikult on loos ainult kolm imelikku asja. Esiteks, et politsei leiab mõrvari üles, kuigi tegelikult otsitakse hoopis teist tüüpi kurjategijat. Teiseks, et kurjategijat üle kuulav Anna Holt teab juba ette, kuidas too tema küsimustele vastab. Kolmandaks, et Lisa Mattei arvates on tegu hoopis millegi muu kui noore naise mõrvaga. „Linda – nagu Linda mõrva puhul” on Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni komissar Bäckströmist jutustava triloogia esimene osa. Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. 504 lk

Leif G. W. Persson

Linda mГµrva juhtum

Maj Sjöwallile ja Per Wahlööle – kes oskasid seda paremini kui peaaegu kõik teised

1

Växjö, 4. juuli, reede hommik

LINDA LEIDIS NAABRINAINE, ja asjaolusid arvestades oli see ikkagi parem kui võimalus, et leidjaks oleks olnud tüdruku ema. Pealegi võitis politsei seetõttu hulga lisaaega. Emal polnud plaanis maalt koju tulla enne pühapäeva õhtut ning korteris elasid nad tütrega kahekesi. Mida varem, seda parem nii politsei seisukohalt kui ka arvestades tõsiasja, et tegemist oli mõrvaga.

Väljakutse oli laekunud Växjö politsei häirekeskusesse juba viis minutit pärast kella kaheksat hommikul ja üks läheduses viibinud patrullauto oli selle vastu võtnud. Vaid kolm minutit hiljem olid nad endast uuesti teada andnud. Esimene patrull oli kohal, politseisse helistanud naine istus patrullauto tagaistmel kindlas kohas ja ise plaanisid nad majja sisse minna, et olukorrast ülevaade saada. Tegu oli Växjö politsei patrullautoga, mis oleks tegelikult pidanud sellel ajahetkel seisma politseimaja garaažis, sest parajasti oli vahetuse üleandmise aeg ning sama hästi kui kõik teenistuses olnud politseinikud olid kas duši all või istusid hommikupalvuse ja koosoleku ootel kohvitoas.

Häirekõne oli vastu võtnud korrapidaja ise. Kaks nooremat politseinikku, kes väljakutsele reageerisid, olid kohalikus kollektiivis juba märkimisväärse kuulsuse omandanud. Kahjuks polnud see jäägitult positiivne, ja kuna korrapidaja ise oli kaks korda vanem, kolmekümneaastase politseitöö kogemusega ning leidis, et on pidanud käima selle aja jooksul korduvalt nii läbi tule, vee kui ka vasktorude, mõtles ta alguses saata kohapeale lisajõude, kui sel hetkel üldse kedagi saata oleks olnud, aga keset neid mõtisklusi olidki kolleegid taas endast märku andnud. Ainult kaheksa minutit hiljem ja pealekauba tema mobiilile, et juhuslikud kõrvapaarid nende vestlusest osa ei saaks. Nüüd oli kell veerand üheksa ja esimene aruanne kolleegidelt kuriteopaigalt oli kestnud ainult pisut üle minuti.

Ja mis veel eriti kummaline. Lõpuks ometi, hoolimata east, napist kogemusest ja kuulsusest olid nad kõik õigesti teinud. Nad olid teinud kõik, mida neilt oodati, ning üks neist oli möödaminnes teinud veel rohkemgi. Hankinud endale teenistusraamatusse väikese kuldse tähekese, pealegi moel, mis oli Växjö politsei senises praktikas tundmata.

Korteri magamistoast olid nad leidnud surnud naise. Kõik rääkis selle poolt, et naine oli tapetud ja et see oli juhtunud – kuidas iganes nad seda teada võisid – kõigest mõne tunni eest. Seevastu kurjategijast ei olnud rohkem jälgi kui lahtine magamistoaaken maja tagaküljel, mis andis vähemasti vihje selle kohta, kuidas too oli mõrvapaigast lahkunud.

Kahjuks oli juhtumiga seotud veel üks komplikatsioon. Too noorem kolleeg, kellega korrapidaja rääkis, oli veendunud, et tundis ohvri ära, ja kui tegu oli naisega, keda tema silmas pidas, tähendas see muu hulgas seda