Tagaotsitav

Lee Child

Jack Reacher ei ole mees, kellele tikutakse väga kergesti küüti pakkuma – ja eriti veel juhul, kui tal on parajasti puruks löödud ja halvasti lapitud nina. Seepärast oli tema kõrval peatunud auto vägagi teretulnud. Õige pea aga hakkab Reacher mõistma, et autos istuvad kaks meest ja üks naine valetavad kõige kohta, mida ta küsib. Kui politsei üsna varsti auto peatab, hakkab Reacheril tekkima selge ettekujutus, miks ta autosse võeti – kuidas aga nüüd sellest olukorrast välja tulla ja selgusele jõuda, mis siis õieti neil tundmatutel teoksil on?

Lee Child

Tagaotsitav

Jane’ile, kes seisab suure tamme kõrval

ГњKS

Pealtnägija ütles, et ta päris oma silmaga küll ei näinud, aga kes teine seda siis tegema pidi. Veidi pärast keskööd oli tollesse betoonpunkrisse ainsa ukse kaudu sisenenud üks rohelise talvemantliga mees. Talle järgnesid kaks musta ülikonnaga meest. Väikene vahe, ja siis olid musta ülikonnaga mehed uuesti välja tulnud.

Rohelise talvemantliga mees ei tulnud.

Kaks musta Гјlikonnaga meest tegid kolmkГјmmend vilgast sammu ja istusid veripunasesse autosse. Nagu tulekahju, kirjeldas seda tunnistaja. Erepunane. Tavaline nelja uksega sedaan, mГµtles tunnistaja. VГµi viiega. VГµi ka kolmega. Aga kindlasti mitte kahe uksega kupee. Tunnistaja arvates Toyota. VГµi ehk Honda. VГµi Hyundai. VГµis ka Kia olla.

Oli, mis ta oli, kaks musta Гјlikonnaga meest sГµitsid sellega igatahes Г¤ra.

Rohelise talvemantliga mehest ei olnud kippu ega kГµppu.

Siis hakkas betoonpunkri ukse alt verd immitsema.

Tunnistaja helistas 911.

Kohale ilmus maakonnašerif ja lasi loo endale ära rääkida. Ta oli mees, kes oskas inimesi väliselt rahulikuks jäädes tagant õhutada. See oli üks tema paljudest annetest. Lõpuks sai tunnistaja kõik öeldud. Nüüd jäi šerif pikalt mõttesse. Nad asusid riigi selles osas, kus igas ilmakaares laius kuni silmapiirini sadade ruutmiilide kaupa tühjust. Ja kus teed olid vaid üksildased ribakesed maastikul.

See oli teesulgude maa.

Niisiis helistas ta liikluspolitsei patrullile ja tellis osariigi pealinnast välja helikopteri. Ühtlasi saatis ta laiali kiirteate, et otsitakse erepunast importsõiduautot, milles istub kaks mustas ülikonnas meest.

Jack Reacher oli sõitnud üheksakümne minutiga üheksakümmend miili ühe naisterahva hallis määrdunud veoautos, kui nägi eespool heledaid neoontulesid, kahetasandilist ristmikku ja suuri rohelisi teeviitu, mis näitasid läände ja itta. Naine võttis hoo maha, pidas veoki kinni, Reacher ronis välja ja lehvitas naisele hüvastijätuks. Too pööras esimesele pealesõiduteele, mis viis läände Denveri ja Salt Lake City suunas, ta ise aga kõndis silla alt läbi ja seadis ennast ida suunda keeravale pealesõiduteele, üks jalg teeservas ja teine sõidurajal. Ta sirutas välja ülestõstetud pöidlaga käe, naeratas ja püüdis sõbralik välja näha.

Mis ei olnudki nii kerge. Reacher oli suurt kasvu, kuus jalga viis tolli pikk, tugeva kehaehitusega ja nägi tol õhtul välja veidi räbaldunud ja lohakas nagu alati. Üksildased juhid soovisid meeldivat ja ohutut seltskonda ning Reacher teadis oma kauaaegsete kogemuste põhjal, et tema välimus ei kutsu kedagi teda endale seltsiliseks võtma. Liiga heidutav. Ja pealegi oli tal praegu veel selline viga, et tema nina oli puru. Ta oli seda plaasterdanud toruteibiga, teades, et nii muutub ta välimus veel grotesksemaks. Teadis sedagi, et kollaste tulede paistel särab hõbedane teip nagu helkur. Kuid ta tundis, et teibitükk on meditsiinilises mõttes vajalik, ning otsustas seda vähemalt tunnikese peal hoida. Kui ta kuuekümne minuti jooksul küüti ei saa, siis tuleb mõelda selle eemaldamisele.

Ta ei saanud kuuekümne minuti jooksul küüti. Liiklus oli hõre. Nebraska, öine aeg, talv. Ristmik, kus ta viibis, oli paljude miilide ulatuses ainus kõneväärt liiklussõlm, kuid isegi siin möödus terveid minuteid täielikus vaikuses. Üleval sillal paistis läbisõitjaid jätk