Vabaduse hind

Liza Marklund

Noor ema leitakse Lõuna-Stockholmi Axelsbergi linnaosast lasteaia tagant surnult. Naine on lühikese aja jooksul juba neljas mõrvaohver, kelle puhul võib märgata sarnaseid tunnusjooni: noor ema, keda on rünnatud noahoopidega selja tagant. Õhtulehe toimetuses aimatakse sarimõrvarit ja varsti sunnitakse ka politseid seda tunnistama. Annika Bengtzon on pärast kolme aastat korrespondenditööd USA-s tagasi Stockholmi lehetoimetuses. Ta on ära leppinud oma abikaasa Thomas Samuelssoniga, kes töötab justiitsministeeriumi rahvusvahelise turvalisuse analüütikaosakonnas. Thomas sõidab konverentsile Nairobis. Ringsõidu ajal Somaalia piiri ääres röövitakse kogu delegatsioon – seitse inimest Euroopa eri riikidest. Annika tõmmatakse vägivaldsesse pantvangidraamasse, mis raputab nii Euroopat kui ka Ida-Aafrikat. Röövijate nõudmised on teostamatud ja mõeldamatud. Kui eri riikide valitsused keelduvad läbirääkimisi pidamast, tapetakse vangid üksteise järel. „Vabaduse hind“ on romaan sellest, kuidas vana ja vaba maailm tõrjub raudse eesriidega uut, alles köidikutes vaevlevat maailma; sellest, kuidas suhted inimeste vahel hääbuvad ja nende asemele tekivad uued; ja sellest, milline on Stockholmi eeslinnades luurava kurjuse tegelik pale…

Marklund Liza

Vabaduse hind

EELLUGU

TEISIPГ„EV, 22. NOVEMBER

MA EI KARTNUD. Teesulg nägi välja nagu needki, millest olime juba möödunud. Roostes õlitünnid kummalgi pool rööpaid (tegelikult oli lausa häbi seda teeks nimetada), tõkkepuuks lohakalt laasitud roigas, paar laiguliste automaatrelvadega meest.

Muretseda polnud niisiis põhjust. Ikkagi tundsin, kuidas Catherine jala minu omale lähemale surus. Tunne kandus lihaste ja närvikanalite kaudu peenisesse; see oli pigem alateadlik reaktsioon ja ma ei teinud sellest numbrit, lihtsalt piilusin naist vargsi ja naeratasin julgustavalt.

Catherine oli elevil, ootas lihtsalt minu käiku.

Autojuht Ali rullis küljeakna alla ja küünitas end välja, meie turvaluba näpu vahel. Mees istus minu ees, SRÜ riikide jaoks ehitatud auto rool oli paremal. Kuum tuuleõhk keerutas autosse kuiva ja karedat tolmu. Silmitsesin maastikku: lauged künkad, kidurad akaatsiapuud, põlenud maa ja otsatu taevas. Paremal eespool paistis koormakattega veoauto, peal kuhi tühje pudeleid, vana pappi ja mingi korjus. Vasakult ilmus meie kõrvale veel üks Land Cruiser, läbi akna lehvitas meile sakslasest ametnik. Tegime näo, et ei näe teda.

Miks saadeti sellisele reisile kontorirott? Meis tekitas see igal juhul kГјsimust.

Vaatasin kella, see oli 13.23. Olime graafikust veidi maas, aga mitte väga palju. Rumeenia delegaat tegi palju fotosid ja Catherine saatis konverentsile juba mingi lühikokkuvõtte ära. Ma arvasin, et tean põhjust. Ta ei tahtnud sel õhtul maha istuda ja kirjutada. Ta tahtis ametlikust õhtusöögist mööda hiilida ja minuga olla. Catherine polnud mulle veel ettepanekut teinud, kuid mul oli kohe selline tunne.

NГјГјd nГµjatus ta minu vastu, aga otsustasin, et lasen tal veel veidi praadida.

„Thomas, mis toimub?” sosistas ta kuningannalikult väärikas inglise keeles.

Autojuht oli ukse avanud ja punakale maapinnale astunud. Automaatrelvadega mehed piirasid auto ümber. Üks avas kõrvalistuja ukse ja ütles valjul ja käskival toonil midagi tõlgile. Kõhn noormees tõstis käed pea kohale. ronis samuti autost välja ja kuulsin, kuidas üks valvuritest meie selja taga relval kaitseriivi maha tõmbas. Metallpinnalt peegeldus mu silma valguskiir. Esimest korda tundsin eelseisva olukorra pärast ebamugavust.

„Ärge muretsege,” laususin, üritades häält kontrollida. „Küll Ali ajab asja korda.”

Lahti tehti ka auto tagumine vasakpoolne uks. Prantsuse delegaat Magurie, kes istus uksele kõige lähemal, ohkas demonstratiivselt ja astus autost välja. Kuiv kuumus peletas salongist viimasegi konditsioneerist tulnud niiskuse; punakas tolm langes nahkistmetele nagu imeõhuke tekk.

„Milles asi?” uuris prantslane nördinud ninahäälel.

Minupoolse ukse juurde tuli s