Õnnelik tänav

Liza Marklund

Külmal ja niiskel maihommikul leitakse oma Stockholmi eeslinnas asuvast villast teadvusetus seisundis riskikapitalist ja endine Riigipäeva liige Ingemar Lerberg, keda on ilmselgelt kõvasti piinatud. Tema naine on jäljetult kadunud. Õhtulehe reporter Annika Bengtzon saab ülesandeks juhtumist lugu kirjutada. Naise eraelus on samal ajal keeruline periood. Ta elab oma uue kallima ja tema kahe lapsega ning püüab samal ajal koos endise abikaasa Thomasega hakkama saada ka omaenda laste kasvatamisega. Selline elu ei suju just valutult. Õhtulehe peatoimetaja Anders Schyman satub avalikkuse tähelepanu alla, sest tema aastatetagune ja olulise ajakirjanduspreemia saanud reportaaž sisaldab väidetavalt valeandmeid. Ingemar Lerbergi tervislik seisund ei ilmuta paranemise märke, kriitika Anders Schymani aadressil kogub hoogu ja jõuka eeslinna klantsi pealispinna alt hakkab üha selgemalt välja paistma midagi väga musta ja võltsi. Miks tahtis keegi piinata surnuks endist poliitikut ja kus on mehe kadunud abikaasa? „Õnnelik tänav” on Liza Marklundi kümnes raamat ajakirjanik Annika Bengtzonist. See on kaasahaarav põnevik moodsa aja kärgperekondadest, meeleolukas sissevaade ajalehetoimetuse töösse ja silmiavav pilguheit sellele, kuidas nüüdisaegsed sotsiaalsed suhted ja meediavõim meie elu mõjutavad.

Marklund Liza

Õnnelik tänav

Proloog

INIMENE SUUDAB taluda valu ainult teatud piirini. Seejärel kaotab ta meelemärkuse.Teadvus lülitub välja, täpselt nagu kaitsmed ülekoormatud elektrisüsteemis.

Hoidmaks end Гµigel pool piiri, peab olema tundlik ja asja teadma.

Haamriga mees vahtis voodis lebavat inimest resigneerunud kannatlikkusega.

„Ise otsustad,” ütles ta. „Meie lõpetame, kui sina tahad.”

Reaktsiooni ei järgnenud, kuid mees oli täiesti kindel. Ta sõnad olid kohale jõudnud. Just see klient (neist, kellega mees oli saanud ülesande töötada, tavatses ta mõelda nimelt kui klientidest) oli kaunikesti ehe homo sapiensi eksemplar. Hästiarenenud lihaskond, terve jume, küllalt õhuke nahaalune rasvakiht. Pealegi tegutses ta ideoloogia ja veendumuse põhjal, mistõttu oli praegune ülesanne veidi keerulisemat sorti. Nüüd oli rabelemine ja vastupunnimine lõppenud, inimene lebas vaikselt ja rahulikult voodis, püksid jalas ja särk seljas. Hõbeteip kederluude ja randmete ümber ei olnud enam vajalik, see oli veel ainult suul.

Mees vaatas üle voodi otsa oma kaksikvennale, oma peegelpildile, nad noogutasid teineteisele. Vend kummardus tööriistakasti kohale ja soris varustuse hulgas, võttis siis kinnastatud käega välja naaskli. Haamriga mees noogutas, kiitmaks valiku heaks.

Siis pani ta korraks silmad kinni, et süveneda hingamisse ja suurendada teadlikku kohalolekut oma kehas siin ja praegu, tunda jalgu vastu kummitaldu ja tööriista raskust käes.

LГјhikese ja pingelise hetke tundis ta puudust oma Magnumist.

Tegelikult olid vennad täielikult loobunud laskerelvast kui töövahendist. Relvad tekitasid summutile vaatamata uskumatut lärmi, ja seejuures ei muretsenud mehed mitte niivõrd võimaliku kuulmiskahjustuse pärast. (Muide, kõrvaklappide kandmine oli neil samuti meeles mõlkunud, kuid tulirelvad olid nad kõrvale jätnud just nende silmatorkavate omaduste tõttu.) Üldsus reageeris tulirelva nähes liiga tugevasti, kuna köis ja tööriistakastid jäid täiesti märkamatuks.

Mees adus, et ta mГµtted olid mujale lennanud, ta tГµi need malbelt kuid otsustavalt tagasi oma hingamise juurde. Avas siis silmad ja vaatas klienti.

„Ma annan nüüd sulle võimaluse vastata,” lausus ta maheda häälega. „Kui sa karjud või rumalusi teed, siis saad haiget.”

Klient ei vastanud. Silmad olid suletud ja läbi nina hingamine kare ja pingutatud. Mees tõmbas hõbeteibi mõned sentimeetrid eemale, ainult nii palju, et nähtavale tuli suupragu.

„Kas oled valmis?” küsis ta. „Need ebamugavused võivadki nüüd möödas olla.”

Ta eemaldas teipi veel pisut. Klient tõmbas suu kaudu õhku, kurgust kostis kurisev hääl. Ta köhatas, suup