Koht päikese all
Liza Marklund
Rootsi perekond leitakse surnuks gaasitatult oma kodust Hispaanias Costa del Solil. Õhtulehe reporter Annika Bengtzon saadetakse Marbellasse, et sealses Rootsi kogukonnas ärevust tekitanud kunagise sporditähe pere mõrva juurdlust jälgida. Annika suhted eksabikaasa Thomasega on pingelised ja ta ei tahaks kuidagi jätta lapsi mehe ja ta uue elukaaslase juurde. Ent üha kummalisem info mõrva ja hukkunud pere kohta äratab Annikas kustumatu huvi, tirides ta loosse, mille nii mõnegi tegelasega on ta juba varem kohtunud, ning kuhu on segatud narkokaubandus, rahapesu ja kättemaks… „Koht päikese all” on romaan, mille tegevus põikab nii natsi-Saksamaale, 1950. aastate Rootsi külaühiskonna pahupoolde kui ka tänapäeva Stockholmi, Costa del Soli ööellu ning Maroko kanepiistandustesse. Liza Marklund (snd 1962) on ajalehe Expressen kolumnist, UNICEFi hea tahte saadik ja kirjastuse Piratförlaget üks omanikke. Tema romaane on müüdud üle 15 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde. Ta on Stieg Larssoni kõrval läbi ajaloo teine Rootsi autor, kelle teos on jõudnud New York Times’i müügiedetabeli tippu. 416 lk
Liza Marklund
Koht päikese all
ESIMENE OSA
Pärast aastavahetust
NUEVA ANDALUCГЌA, KELL 3.14
ÖÖ OLI MUST kui pigi. Naine nägi aimamisi tänava ääres apelsinipuid, mis mustade varjudena nägemisvälja ääristasid. Kolm sakris kassi pistsid pead prügikonteinerist välja, autotuled peegeldusid nende silmadest ja muutsid nad kummitusteks.
Vihma ei sadanud enam, ent asfalt oli endiselt märg ja läikiv, neelates harvade tänavavalgustite sära. Naine oli akna alla keeranud ja kuulas rehvide niisket krõbinat maapinna vastas, ritsikad siristasid, palmilatvades kahistas tuul. Aknast hoovav õhk oli niiskusest jahe.
KГµik oli surmvaikne.
Ristmikul jäi ta kõhklevalt seisma. Kas vasakule tuli keerata siit või järgmisest? Ta hoidis rooli raudses haardes. Tegemist oli täiesti süsteemitu elamurajooniga – ei mingeid ehituslube, detailplaneeringut ega kehtivaid kaarte. Isegi Google Earth ei kajastanud siinseid uusasumeid.
Aga ikkagi leidis ta õige koha üles. Ta tundis ära kuldnuppudega värava paremat kätt. Kuigi pimedas nägi kõik nii teistmoodi välja.
Ta lülitas suunatule sisse, et veoauto juht tema taga näeks, kuhu nad sõidavad.
Mõlemad sõidukid olid pooltuledega, ega siinsed konarlikud tänavad muud ei võimaldanudki. Pealegi äratanuks tuledeta sõitev auto suuremat tähelepanu kui selline, millel mingidki tuled sisse olid lülitatud. Ta põikas keset teed laiutavast august mööda ja kontrollis tahavaatepeeglist, kas taga sõitev juht ikka sama tegi.
Siis valgustasid autotuled juba elamukvartali sissesõitu, ülepakutud musta sepisväravat ja kaht betoonlõvi kummalgi pool. Ta tundis, kuidas ta õlad kergendunult lõdvaks läksid. Naine sisestas kiiresti koodi ühe lõvi ees posti küljes oleval paneelil, mispeale väravad nõksatasid ja lahti vajusid. Siis vaatas ta üles öötaevasse.
Pilved olid pärastlõunal Aafrika kohalt saabunud ja paksu vaibana üle terve ranniku laotunud. Kusagil selle teki taga oli peidus täiskuu. Ta märkas, et tuul kogus jõudu, ning lootis, et nad saavad asjaga ühele poole, enne kui pilvevaip otstest narmendama hakkab.
Tänavad kvartalis olid erinevalt teedest teispool aeda siledad kui tantsupõrand, kõnniteed olid joonlaua järgi laotud ja hekid nöörsirged. Ta sõitis kolmest ristmikust üle, enne kui pööras paremale ja jätkas teed künkast alla.
Villa oli vasakul pool, selle terrassid ja bassein jäid lõunasuunda.
Ta sõitis majast mõnikümmend meetrit edasi ja parkis auto kõnnitee äärde ühe tühja krundi ees ning ootas kannatlikult, kuni veoautojuht tema taha parkis.
Siis võttis naine oma portfelli, lukustas auto, läks kaubiku juurde ja ronis kabiini.
Mehed olid keskendunud ja natuke higised.
Naine tõmbas kummikindad kätte, võttis süstlad kohvrist välja ning pani esimese annuse valmis.
„Kalluta ettepoole,” ütles naine.
Mees ohkas madala h