Е okolaadist prints

Andrei Hvostov

Andrei Hvostovi teine romaan, mis jälgib ühe mehe saatust tema lapsepõlvest kuni hetkeni, kui sureb ta ema. Lihtsast poisist, kelle lapsepõlv möödub Nõukogude nostalgilises miljöös, saab vabas Eestis ajaleht Tilisanga töötaja. Mis mõjutab noore inimese mõtte ning tegudeilma? Teose juhtmotiivi kohta ütleb Hvostov ise nõnda: „Kustkohast tulevad psühhopaadid ja miks on Jumal inimkonda selliste olenditega nuhelnud? See on põhiküsimus, millele ma olen proovinud vastata omaenda elukogemusest lähtudes.“

Andrei Hvostov

Е okolaadist prints

KГµik, mis on hea, on valgustatud.

KГµik, mis on huvitav, on varjus. Miks?

    Tiit Pääsuke

ESIMENE OSA

1

KREEKA PГ„HKLID

Mida teha emaga, selle vananenud Pöial-Liisiga, kes on suremisega hiljaks jäänud, ja nüüd on lisaks kõigele otsustanud lõplikult tõvevoodisse jääda?

Au neile, ja lõputu kiitus, kes püsivad kõbusatena surmahetkeni, olles enam-vähem töökorras ja ilmutades arusaamist eluliste tõsiasjade üle, rõõmustades kõiki adekvaatse suhestumisega ümbritsevasse. Kui südantsoojendav on vaadata poodi koperdavat vanadaami, kes trotsib vaenulikku linnakeskkonda ja liigub kümnetest ohtudest hoolimata eesmärgi – lähima toidupoe – suunas!

Kes suudavad elada viimse hetkeni niimoodi, et nende lähedased ei oleks haigevoodi juurde aheldatud orjad, kes peavad kirjandustegelasest suurilmliku dändi kombel õhkama: „Miks juba kurat sind ei vii!”.

Aga lähedastele on rõõmuks seegi, kui vanur saab hakkama potil käimisega, enda tagant kasimisega, pudru keetmisega, kui ta jaksab hoida lusikat, tõstes putru suhu nii osavalt, et enamus toitu jõuabki kohale, ning eriti tore, kui ta ei vaja kleidi, või ei, selles elujärgus juba ka päevasel ajal kantva öösärgi kaitseks jänkude ja piilupartidega kaunistatud pudipõlle.

Vaatab telekast just neile tehtud vähenõudlikke saateid, lõputuid seriaale, kus nendega samaealised näitlejad tegelevad juba aastaid, terve igaviku, sellega, mis ongi niisuguses eas olevate inimeste päevade sisuks – elu imiteerimisega.

Suudaks keegi välja mõelda, kuidas hoida vanurid elu lõpuni funktsioneerivatena! Et nad ei paneks soola suhkrutoosi, ei süütaks toas lõket, ei läheks meeltesegaduses välja hulkuma, jättes korterivõtme esikusse kapinurgale ja tõmmates snepperlukuga ukse enda järelt kinni.

Mine siis temaga tegelema. Keset tööpäeva. Nagu see kipub olema. Uus Murphy seadus – ema korraldas mingi käki just siis, kui oli oluline nõupidamine, mõni järjekordne tähtaeg langemas, ülemus eriti kannatamatu ning täis ootust, et sa panustad ettevõtte käekäiku, sest viimase kolme kuu näitajad pole kiita ja seetõttu peab kohe midagi ette võtma, igaüks mõelgu hoolsalt, milline on tema panus firma väljatoomisel ajutisest langusest.

Sa oled tööl, hingeldad stressist, tegemata asjad on kuhjunud, kolleegid ükskõiksed või siis lausa kahjurõõmsad selle üle, et sul on kõik üle pea kasvamas, aga taamal luurab ülemus, valmis iga hetk sinu juurde astuma ja küsima, et millisesse faasi sa oled oma tööga jõudnud. Siis see juhtubki.

Ema helistab ja ütleb, et kukkus voodist välja. Ei suuda tagasi ronida. Lamab põrandal maas ja on abitu nagu sülelaps.

Nii. Sa näed seda juba vaimusilmas, kuidas ema lebab voodi ees kulunud, kuid ikkagi piisavalt karedal vaibal, mis hõõrub nende paari tunni jooksul, mis lähevad koju jõudmiseni, liivapaberina tema põselt naha. Nagu ükskord juba juhtus. Tagajärgi peab ravima nädalaid. Marrastus läheb mädanema, kattub pärast lõputut ravimist koorikuga, mille ta järjekordse segadusehoo ajal küüntega maha kratsib või voodist taas välja kukkudes vaiba vastu ära hõõrub. Haavad paraneksid terve igaviku isegi siis, kui neil lastaks rahulikult olla. Aga ei lasta.

Kuldaväärt on vanur, kes saab lõpuni ise hakkama. Või sureb õigel ajal. Lõpuni hakkamasaamine ja õigel ajal suremine on antud juhul vist sünonüümid.

Tema emal ei Гµnnestunud Гјks ega teine.

Tookord, kevadel, kГµige kiir