Käo kukkumine
Robert Galbraith
Kui üks ängistuses modell lumises Mayfairis rõdult surnuks kukub, arvatakse, et tegemist on enesetapuga. Ent tema venda hakkavad painama kahtlused ja ta külastab eradetektiiv Cormoran Strike’i, et seda juhtumit põhjalikumalt uurida lasta. Strike on nii vaimselt kui füüsiliselt sandistatud sõjaveteran, kelle elus valitseb täielik kaos. See juhtum kujuneb Strike’ile rahalises mõttes küll päästerõngaks, aga isiklikus elus tuleb tal selle eest lõivu maksta: mida rohkem ta noorukese modelli keerukasse ellu süüvib, seda süngemaks lugu muutub ja seda lähemale ta ähvardavale ohule jõuab… „Käo kukkumine” on põnevalt ja elegantselt kirjutatud Londonihõnguline mõrvalugu, mis viib lugeja vaiksetelt Mayfairi tänavatelt East Endi tagahoovide pubidesse ning Soho melu keskele. See tähelepanuväärne ja väga hästi vastuvõetud romaan on J.K. Rowlingu esi- mene Cormoran Strike’i tutvustav krimiraamat, mille ta kirjutas Robert Galbraithi pseudonüümi all. 476 lk
Robert Galbraith
Käo kukkumine
Suure tänuga tõelisele Deebyle.
Miks sГјndisid sa siis, kui lumi kattis maad?
Võinuksid sa tulla käo kukkumise a’al,
VГµi siis, kui rohetavad viinamarjakobarad,
Veel isegi, kui pääsud parve koguvad
Kauge rännu eel
Suve hääbumise eest.
Miks surid sa siis, kui talledelt pГјgati villa?
VГµinuksid sa minna, kui Гµunu langeb alla,
Kui rohutirtsud siristavad kГµiki tГјГјdates,
Kui on nisupõllud vettin’d kõrretüügastes.
Ja ohates tuul ringi räsib,
Sest kõik kaunis sureb, väsib.
    CHRISTINA G. ROSSETTI „LEINALAUL”
Proloog
Is demum miser est, cuius nobilitas miserias nobilitat.
Г•nnetu on see, kelle kuulsus ka tema Г¤pardused kuulsaks muudab.
В В В В LUCIUS ACCIUS, TELEPHUS
Tänavamelu oli nagu kärbsepirin. Fotograafid, hingeõhk auramas ja pika toruga fotoaparaadid ootevalmis, seisid troppis barjääride ääres, mille taga patrullisid politseinikud. Lund aina langes kübaratele ja õlgadele ning kinnastes sõrmed puhastasid läätsesid. Aeg-ajalt klõpsutamine elavnes siin-seal, sest pealtvaatajad pildistasid ajaviiteks keset teed seisvat valget presenttelki, punastest tellistest korterelamu kõrget sissekäiku selle taga ja ülemise korruse rõdu, kust surnukeha oligi alla kukkunud.
Paparatsode tiheda müüri taga seisid valged furgoonautod, tohutusuured satelliiditaldrikud katusel, ning kõrvaklappides helioperaatorite lähedusse hoidvad reporterid muudkui jahvatasid, koguni võõrkeeltes. Salvestamise vahepeal tammusid reporterid jalalt jalale ja soojendasid käsi kuumade kohvitopside ümber, mis olid toodud paari tänava kauguselt rahvarohkest kohvikust. Ajaviiteks filmisid viltkübaratega operaatorid fotograafide selgu, rõdu ja surnukeha varjavat telki, sättides end seejärel taas võtma üldplaani, mis haaras endasse rahuliku ja lumise Mayfair Streeti valgete kivisammaskodadega raamitud säravmusta usterea ja kujundlõikusega põõsaste vahel puhkenud kaose. Maja number 18 sissekäik oli teibiga kinni tõmmatud. Tagapool fuajees võis silmata politseinikke ja ka mõnd valges riides kohtueksperti.
Televisioonijaamad olid seda uudist juba mitu tundi edastanud. Politsei lisajõud ohjasid pealtvaatajaid, kes olid ummistanud mõlema teepoole. Ühed olid tulnudki uudistama, teised olid koduteel pidama jäänud. Üks noormees, teadmata, millise rõduga on tegemist, pildistas kõiki järjest, kuigi keskmisel rõdul kasvas nii tihe põõsarida, kolm kenasti pügatud lehepalli, et inimene poleks sinna vist mahtunudki.
Tüdrukute punt oli lilli toonud ja nüüd filmitigi, kuidas need ulatati politseinikele, kel polnud aimugi, kuhu need panna, ent kes siiski lilled enesekindlalt politseiauto tagumisse nurka asetasid, teades, et kaamerasilmad iga nende liigutust jälgivad.
Ööpäev läbi uudiseid edastavate kanalite saadetud korrespondendid kommenteerisid vahetpidamata, spekuleerides mõne neile teadaoleva kõmulise fakti ümber.
„ … täna öösel umbes kell kaks oma penthouse’ist. Hoone turvamees kutsus