Pariisis peidus. Sari "Varraku ajaviiteromaan"
Corine Gantz
Pärast abikaasa surma ähvardab Annie’t pankrot, ent ta ei suuda kuidagi loobuda oma kodust ja pelgupaigast – armsast majast Pariisi südames. Ainsaks lahenduseks on leida üürilised – ja kiiresti. Sõbra kirjutatud üürikuulutus, mis kutsub „oma elu Pariisis uuesti alustama“ (asi, mida Annie ise ei kavatse teha), meelitab kohale seltskonna, kelle minevikupagas kohvritesse ei mahu. Pikajalgne endine modell, kes põgeneb vägivaldse abikaasa eest, habras noor naine, kes mängib mõttega enesetapust ning vihaleajav sinivereline prantsuse mees muudavad peagi Annie elu viisil, mida ta poleks iial osanud ette kujutada.Kui Annie leiab end alul vastumeelselt, kuid seejärel üha kindlamalt tegelemas oma üürnike aitamise ja nende elude korraldamisega, märkab ta peagi, et võib selle käigus leida ka iseennast…344 lk
Originaali tiitel:
Hidden in Paris
Corine Gantz
Carpenter Hill Publishing
2011
Toimetanud Ingrid Eylandt-Kuure
Kujundanud Mari Kaljuste
Copyright В© 2011 Corine Gantz, through arrangement with Renata de La Chapelle Agency
В© TГµlge eesti keelde. Tiiu Loog, 2014
ISBN 978-9985-3-3220-7
ISBN 978-9985-3-3278-8 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2014
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda OГњ Greif
Minu kolmele mehele
PROLOOG
Pariis, kaks aastat tagasi
Annie pani tähele, et viimasel ajal käis Johnny riides nagu prantslane. Tema sportliku pintsaku lõige oli uhkeldavam kui mis tahes muul rõival, mida ta oleks kandnud Ameerikas. Annie ümarad vormid, pilkupüüdvad ja mitte eriti pilkupüüdvad, pungitasid nagu tavaliselt väga ebaprantslaslikult välja ta burgundiapunasest Chantal Thomassi kleidist.
Nad suudlesid poisse, soovides neile head ööd, ja palusid lapsehoidjal nad enne kella kümmet magama panna. Siis lükkas Johnny lahti Pariisi eramu massiivse välisukse, ning sellestsamast lihtsast tõukest ja mehe jäigast hoiakust seda tehes taipas Annie, et Johnny pole tujus. Kelle või mille peale mees pahane oli, seda ta ei teadnud ning lootis vaid, et see pole tema.
Nad kõndisid vaikides Nicolo tänava vanamoodsate lampide all ning hilisõhtune niiske ja soe õhk paitas nahka. Annie pistis käe Johnny pihku, ent juba minuti möödudes laskis mees selle lahti. „Sina sõidad,” ütles ta, peatudes naise suure mahruniversaali ees. „Kannad alkoholi paremini kui mina.”
Naine juhtis. Mees istus kõrvalistmel. Sõites mööda Passy tänavat Trocadéro suunas, keeras Annie autoakna lõpuni lahti, toetas palja käsivarre aknaservale ja tundis mõnu paitavast tuuleõhust. Oli 21. juuni, suvine pööripäev ja ühtlasi muusikapeo
öö. Sellel õhtul ja ööl tantsitakse tänavail, see on veiniuima ja armastuse öö ning Annie lootis väga, et ka tema saab kas või pisut osa neist mõlemast.
Kõrvalistmel lösutas Johnny tavapärases kommipaberite ja katkiste mänguasjade segadikus.
„On sinuga kõik korras?” küsis Annie kõhklevalt. Johnny kehitas vaid õlgu.
Boulainvilliers’ tänav ja Mozarti avenüü kihasid jalakäijatest. Üleüldine tänavamelu elektriseeris. Üks naine hööritas bongo rütmis puusi ja trummari seljal hüplesid heledad rastapatsid.
„Kui õige läheks pärast õhtusööki tantsima,” tegi Annie ettepaneku. „Sellisel õhtul lihtsalt peab tantsima.”
Johnny ei vastanud.
Rodini väljakult paiskusid õhku džässihelid. Costa Rica platsil möirgas veider räbaldunud smokingus mees keset kõnniteed seistes „Nessun Dormat” – seesama mees, keda Annie oli näinud Ranelagh’ metroojaamas ooperiviise vilistamas.
„Näib, et sa tunned ennast siiski kehvasti,” ütles ta jälle.
„Annie. Meil on vaja rääkida.”
Kui lõpuks sai räägitud, värises Annie kogu kehast. Johnny vaikis, käed süles ja lõug all nagu kahetsust teeskleval lapsel. Annie ei suutnud enam sõita Champs-Élysées’le. Ta parkis auto Victor Hugo avenüül nii hästi kui sai ning toetas südame pekseldes küünarnukid ja lauba roolirattale. Raske oli mõtteid koondada, hingamine takerdus