Painajalik leping

Lars Kepler

Pärast esikromaani „Hüpnotisöör“ tohutut edu nii Rootsis kui ka kogu maailmas toob Lars Kepler meieni järgmise loo kriminaalkomissar Joona Linna juhtumite sarjast – „Painajalik leping“, mida on eri keeltes müüdud juba enam kui pool miljonit eksemplari. Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore naise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel. „Ta uppus, Joona,“ lausub kohtumeditsiini professor. „Uppus?“ Professor noogutab ja naeratab. „Ta uppus laeva pardal.“ „Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?“ „Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,“ sõnab professor. Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga. Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…

Lars Kepler

Painajalik leping

Ühel tuulevaiksel heledal ööl leitakse Stockholmi lõunasaarestikus Jungfrufjärdenil triivimas suur lõbusõidukaater. Vesi on suigutavalt sinihall ja liigub pehmelt nagu udu.

Vanamees, kes oma aerupaadis merele sõuab, huikab paar korda, aimates ometi, et vastust ei tule. Ta on jälginud kaldalt peaaegu tunni, kuidas veesõiduk vetevooga aeglaselt kaugemale kandub.

Mees tüürib paadi küljega kaatri pardasse, tõmbab aerud üles, sildub suplusplatvormi juures, ronib mööda metallastmeid üles ja astub üle reelingu. Keset ahtritekki külitab roosa lamamistool. Vanamees ootab hetke, kuulatades hääli. Neid kuulmata avab ta klaasukse ja läheb pooltrepist alla salongi. Läbi suurte akende langeb lakitud tiikpuust sisustusele ja diivanite sügavsinistele katetele hallikat valgust. Mees laskub mööda läikivatest puittahvlitest järsku treppi allapoole, mööda mustendavast kööginurgast ja vannitoast ning siseneb suurde kajutisse. Lae all asuvatest pisikestest akendest immitseb nõrka kuma, valgustades noolekujulist kaheinimesevoodit. Selle peatsi kõrval istub noor teksajakis naine, naaldudes lõdvalt, kühmuvajunult vastu seina, reied laiali, üks käsi lebamas roosal padjal. Ta vaatab vanamehele otse silma, näol küsiv, ängistatud ilme.

Mehel läheb veidi aega mõistmaks, et naine on surnud.

Naise pikki musti juukseid hoiab koos klamber, mis kujutab valget tuvi. Rahutuvi.

Kui vanamees tema juurde läheb ja ta põske puudutab, vajub naise pea ettepoole ning peenike veejuga niriseb tema huulte vahelt mööda lõuga alla.

***

Sõna “muusika” tähendab tegelikult muusade kunsti ja pärineb üheksast muusast kõnelevast kreeka müüdist. Kõik üheksa olid peajumal Zeusi ja titaan Mnemosyne, mälujumalanna tütred. Muusika muusat Euterpet kujutatakse tavaliselt topeltflööt huulil ja tema nimi tähendab rõõmutoojat.

Musikaalsuseks kutsutud andel ei leidugi tegelikult ühest üldtunnustatud definitsiooni. On inimesi, kel puudub võime kuulda helisageduste muutumist, ja neid, kes sünnivad tohutu muusikalise mälu ja absoluutse kuulmisega, mis võimaldab igasuguse kõrvalise abita ära tunda täpse helikõrguse.

Läbi aegade on esile kerkinud arvukalt muusikageeniusi, kellest käputäis on maailmakuulsaks saanud, nagu näiteks Wolfgang Amadeus Mozart, kes käis juba kuuendast eluaastast peale kontserdireisidel mööda Euroopa õukondi, ja Ludwig van Beethoven, kes kirjutas paljud suurteosed pärast täielikku kurdiksjäämist.

Legendaarne Niccolò Paganini sündis 1782. aastal Itaalia linnas Genovas. Ta oli iseõppinud viiuldaja ja helilooja. Paganini kiireid ja keerukaid teoseid on seni suutnud mängida vaid vähesed viiuldajad. Kuni surman