Mongoolia memuaarid

Roy Strider

Tiibeti mastifid Häirä ja Karma, filmioperaator Manja ning Roy Strider rändavad Eestist muinasjutulisse Mongooliasse, et uurida välja kogu tõde illegaalsest kullakaevamisest Sinise Siidsalli Maal. Vaevarikas teekond viib otsijad läbi kõrbe ja üle mägede, kardetud kullakaevurite varjatud laagritesse. Edasine sõltub vaid õnnest, ettevaatusest ja tiibeti koerte vaprusest. Kunagi võimsa budismikantsina tuntud Mongoolia avaneb reisikirjas ka läbi religioosse vaate. Autor mõtestab budismi kui vabanemise õpetust selle maa ajaloos, arengus ja uusajas. Koerte ja inimeste pöörased seiklused kannavad lugeja läbi Venemaa avaruste Altai mäestikku ning Ulaanbaatari kloostritest Kuramaa rannikule. Raamatu on paberilõikustehnikas illustreerinud Mongoolia tippkunstnik Norovsambuugiin Baatartsog (illustreerinud ka raamatud „Mongolian Folktales“, „The Secret History of the Mongols“ jpm.). Roy Striderilt on varem ilmunud raamatud „Himaalaja jutud“ (2008, 2011), „Minu Mongoolia“ (2009) ning „Punane ja must“ (2010).

Roy Strider

Mongoolia memuaarid Tiibeti koertega kullaotsijate jälil

Tema Eminentsile Mongoolia bogdogeegenile ja Tiibeti budismi Jonangi koolkonna juhile IX Khalkha Jetsun Dhampa Dorjee Chang Jampel Namdrol Choekyi Gyaltsenile (1932 – 1. märts 2012)

1.В PEATГњKK

Lämbumine

„Predupreždala ja tebja ili net? Otvet’!”[1 - Kas ma hoiatasin sind või mitte? Vasta! (vene k)]

Võpatan ja ehmun ärkvele. Pisut kõmisevas ruumis kaugenevad ja lähenevad kümnete inimeste sammud. Kiledavõitu naisehääl, mis mind äratas, hajub kusagil juba eristamatuks. Kui saaksin end pingilt kergitada, võiksin teoreetiliselt näha, kuidas närvilisevõitu vene ema oma eelteismelisest lapsega avalikult pahandab. Avalik häbistamine on selles kultuuriruumis mõjuv kasvatusvahend.

Kuid ma ei saa nГµnda tГµusta.

Pööran ettevaatlikult jalgadega vingerdades end kitsal puupingil külili ja köhin kõõksudes. Siis tunnen taas, kuidas vappekülm nagu jäiste näppudega keha järele haarab, triigin parema käega ebaloomulikust magamisasemest valusaks jäänud ribisid ja kukalt ning kohendan kobamisi salli ja palituhõlmu koomale. Kontrollin, kas rahakott ja dokumenditasku on alles.

Jälle külm, kuigi keha lausa hõõgub! Veidi paaniliselt otsin taskus krõbisevat aspiriinipurki – palun, olgu ta seal endiselt olemas, mitte maha kukkunud, ainult mitte maha kukkunud – ja mõtlen, et eelmise kahe tableti neelamisest on liiga vähe aega möödas. Kümmekonna ümbritsevates laudades istuva inimese silme all saamatult kohmerdades panen käe kusagil külje all kinnikortsunud taskuavast mööda. Keegi kiljatab – vist kukkus metallist kahvel hallile lihvitud betoonplaatidest põrandale. Lõgiseb tool, kahvel kukkus järelikult tooli alla. Palavikuline aju registreerib veidraid aistinguid, salvestab helisid erakordse teravusega, seda olen juba ammu märganud.

Kuulen nüüd selgelt, kuidas väga lähedal ohatakse. Siis suudleb keegi mu kätt ja hakkab seda aeglaselt keelega lakkuma.

„How sweet! Hey … Look at that! She’s licking his hand!”[2 - Kui armas! Hei … vaata seda! Ta limpsib tema kätt! (ingl k)], räägib keegi mõned sammud eemal ning naerab kuidagi õudse häälega, vioolatoonil ja kurinal.

„Hohohoo, hohohooo! Harrooo!” vastab sügav bass.

Ma olen Siberis. Kahju vaid, et tervis on kehvapoolne.

Ma olen Irkutskis. TГµsi kГјll, ilma igasuguse Vene viisata.

Ma olen lennuväljal, olen siin täielikult vastu enda tahtmist, sunniviisiliselt.

Minu pingi all on kaks suurt ja karvast koera, kes on kinnitatud minu keha külge. Mul on janu, näljatunne, hirm.

Ja ma olen pime!

Oh, Siber! Minu naabri aias on Kaug-Ida osakond. Tema nimetab seda vist kuidagi teisiti, kuid Kaug-Ida on tolle nime esimeses pooles siiski sees. Vast veerandsada aastat tagasi käis ta kolleegidega põllumajandusülikoolist siinkandis omi asju ajamas. … ja saatis koju, Eestisse, hulgaliselt seemneid, istikuid