Harold Fry uskumatu palverännak

Rachel Joyce

Hiljuti pensionile jäänud, malbe loomuga Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt sõbrannalt Queenie Hennessylt. Ta pole Queenie´st juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine on haige ja ta kirjutab, et Haroldiga hüvasti jätta. Mees ei tea, mida küll Queenie´le vastata, ta läheb korraks õue, et naisele mõeldud kiri posti panna, ent mõtleb käigupealt ümber ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma matkasaabaste, vihmavarju, kaardi ja mobiiltelefonita uskumatule palverännakule läbi Inglismaa. Teel kohtub ta võõrastega, kes äratavad ellu valusaid mälestusi aegadest, mil tema abielu Maureeniga oli alles värske ja paljutõotav kui ka eluperioodist, mil see enam nii ei olnud. Samal ajal ootab aga Haroldi kibestunud abikaasa Maureen oma kaasat koju. Iroonilisel kombel hakkab naine, keda mehe äkiline kadumine vapustab, mehest puudust tundma. Kas Harold ja Maureen suudavad nendevahelise kuristiku ületada? Ja kas Queenie on elus, kui Harold tema juurde jõuab? “Harold Fry uskumatu palverännak” on Briti kirjaniku Rachel Joyce´i esikromaan. Enne seda kirjutas Joyce peamiselt näidendeid raadioteatrile. Ka üdini sümpaatne Harold Fry oli esialgu hoopis ühe Joyce´i raadioteatritüki tegelane. “Harold Fry uskumatut palverännakut” peeti üheks 2012. aasta olulisemaks Briti debüütromaaniks ning see valiti Bookeri auhinna nominentide sekka.

Rachel Joyce

Harold Fry uskumatu palverännak

Paulile, kes koos minuga rändab, ja mu isale

    Martin Joyce’ile (1936–2005)

Kel vaprust näha soov,

see tulgu siia –

ГјkskГµik kui raske proov

ei suutnud viia

ta kindlat mehemeelt;

las teised peksta keelt,

ta eal ei astu teelt

ja elab usust.[1 - Bunyan, John. Palveränduri teekond sellest maailmast tulevasse unenäo võrdpildis. Tallinn: Logos, 1997, lk 356. Tlk Anne Allpere. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]

    John Bunyan „Palveränduri teekond”

1

HAROLD JA KIRI

KIRI, MIS MUUTIS kõik, saabus ühel teisipäeval. See oli tavaline aprilli keskpaiga päev, mis lõhnas puhta pesu ja värskelt niidetud muru järele. Puhta särgi ja lipsu ning äsja raseeritud lõuaga Harold Fry istus hommikusöögilauas, ees röstsaiaviil, mida ta ei söönud. Ta vaatas köögiaknast pöetud muru, mille keskel turritas Maureeni kokkupandav pesukuivataja ning mida kolmest küljest piirasid naabrite plankaiad.

„Harold!” hõikas Maureen üle tolmuimeja huugamise. „Post!”

Harold arvas, et oleks tore välja minna, aga ainus asi, mida seal teha võis, oli muruniitmine, ja selle oli ta juba eile ära teinud. Tolmuimeja jäi vait ja uksele ilmus Haroldi naine, näol pahur ilme, käes kiri. Ta võttis Haroldi vastas istet.

Maureen oli hõbedase juuksekrooni ja kärme sammuga kleenuke naine. Kui nad tutvusid, oli Haroldile üle kõige meeldinud naist naerma ajada. Vaadata, kuidas tema kaunis keha talitsematus rõõmus kooku tõmbub. „See on sulle,” ütles Maureen. Harold ei saanud aru, mida naine silmas peab, enne kui too ümbriku üle laua libistas ning selle üsna Haroldi küünarnuki juures seisma jättis. Mõlemad silmitsesid ümbrikut, nagu poleks midagi sellist varem näinud. See oli roosa. „Ümbrikul on Berwickupon-Tweedi tempel.”

Harold ei tundnud Berwick-upon-Tweedis kedagi. Ta ei tundnud üldse kuigi paljusid inimesi. „Võib-olla see on eksitus.”

„Minu arvates mitte. Postitemplit ei panda valesti.” Maureen võttis hoidikust röstsaia. Talle meeldis külm ja krõbe röstsai.

Harold uuris salapärast ümbrikut. See polnud vannitoagarnituuri ega sellega sobivate käterätikute ja pehme tualetipotikatte värvi roosa. Tualettruumi roosa oli erk varjund, mis tekitas Haroldis tunde, et ta ei tohiks seal olla. Kuid ümbriku värvitoon oli õrn. Kommiroosa. Tema nimi ja aadress olid kribatud pastakaga, kohmakad tähed olid üksteise kukil, nagu oleks laps need kiiruga kritseldanud: Hr H. Fry, Fossebridge Road 13, Kingsbridge,