Uneliivamees
Lars Kepler
Anders taob raskele metalluksele ja hüüab, aga peaarst ei tee lahti. Patsiendi poole pöördudes kõmab Andersi peas pulss. Jurek Walter istub endiselt põrandal, pilgutab paar korda tema poole silmi ja hakkab end siis püsti ajama. „See on vale,” ütleb Jurek nii, et lõuale pritsib verd. „Nad ütlevad, et ma olen koletis, aga mina olen ainult inimene …”
Raamatu sündmustik areneb peamiselt talvises ja lumises Rootsis, kuid jõuab ka endise Nõukogude Liidu aladele. Mööda raudteed astub jäises öös segaduses ja raskelt vigastatud luukerena kõhn noormees. Peagi selgub, et ta on üks aastaid tagasi kaduma läinud lastest. Kuid kus ta oli, kes veel sinna jäi ja kes neid kinni hoidis? Psühhiaatriahaiglas on juba kolmteist aastat isolaatoris erirežiimiga sundravil sarimõrvar, kellega personalil, patsientidel ja teistel on keelatud rääkida, sest hirmuärataval kombel on temaga kasvõi natuke suhelnud inimesed end pärast tapnud või teistele halba teinud. Ühtlasi tundub, et mees on korraga mitme koha peal ja tegutseb edasi… Uurija Joona Linnat seovad juhtumiga isiklikud äärmiselt valusad ja julmad mälestused.
Lars Kepleri pseudonüümi taga on abielupaar Alexander ja Coelo Anhdoril, kes eraldi olid edukad kirjanikud juba ennegi. Nüüd on nad koos pühendunud kriminaalromaanide sarjale, mille peategelaseks on säbruliste blondide juustega sportlik, jonnakas ja julge soomerootslasest politseinik Joona Linna. Kirjanike pseudonüümi esimene pool on võetud Stieg Larssoni ja teine pool Saksa teadusemehe Johannes Kepleri (1571-1630) auks. Lars Kepleri raamatuid on tõlgitud 37 keelde ja „Uneliivamees on olnud lugejate eelistuste tipus üheksas riigis.
Lars Kepler
Uneliivamees
On öö ja merelt tuiskab lund. Kõrgel raudteetammil kõnnib Stockholmi poole noor mees. Tema nägu on kahvatu kui udune klaas. Külmunud veri muudab teksapüksid jäigaks. Ta käib rööbaste vahel ja astub üle liiprite. Viiskümmend meetrit allpool paistab jäätunud laht nagu voodilinast tõmmatud riba. Valged puud ja sadama naftatsisternid on vaevu näha, konteinerikraana valguses sügaval all keerleb lumi.
Mööda noormehe vasakut käsivart jookseb soe veri peopessa ja tilgub sõrmeotstelt maha.
Lähenev öörong paneb kahekilomeetrise tammi vuhisema ja surisema.
Noor mees vääratab, vajub rööbastele, kuid ajab end siis uuesti püsti ja astub edasi.
Rongi ees vihiseb õhupahvak ja lumesuits varjab nägemist. Traxxi vedur on juba keset tammi, kui rongijuht raudteel kõndivat meest märkab. Juht annab signaali ja näeb, kuidas mees kukkuma hakkab, suure sammu vasakule, vastasrajale astub ja kitsast piirdest haarab.
Riided mehe keha ümber laperdavad. Tamm rappub. Mees seisab paigal, silmad pärani ja käsi ümber piirde.
KГµikjal on keerlev lumi ja tappev pimedus.
Verine käsi külmetab, kuid ta läheb ikka edasi.
Tema nimi on Mikael Kohler-Frost. Kolmteist aastat on ta kadunud olnud ja seitse aastat tagasi kuulutati ta surnuks.
1
Kinnine kohtupsГјhhiaatriaosakond
Löwenströmska haigla
TERASVÄRAV UUE ARSTI selja taga sulgub raske kolksuga. Metalne heli kihutab mehest mööda ja keerdtrepist alla.
Mööda Anders Rönni selga jookseb külmavärin, kui äkki valitseb täielik vaikus.
Tänasest päevast töötab ta kinnises kohtupsühhiaatriaosakonnas.
Juba kolmteist aastat istub rangelt isoleeritud kambris vanaks jäänud Jurek Walter. Ta on mõistetud erirežiimiga sundravile.
Noor arst ei tea oma patsiendist enamat kui diagnoosi “Täpsustamata skisofreenia. Kaootiline mõtlemine. Veidrate ja ülimalt vägivaldsete joontega korduvad ägedad psühhootilised seisundid”.
Enne kui turvamees Anders Rönnile esimese ukse avab, tuvastab noor arst nullkorrusel oma isiku, annab ära telefoni ja paneb trellitatud ukse võtme kappi. Turvamees läheb sisse, ootab, kuni uks on sulgunud, ja astub alles siis järgmise ukse juurde. Kui kostab signaal, avab turvamees ka selle. Enne kinnise osakonna personaliruumi