Inglid meie elus
Terje Möldri
Taavi Möldri
Taavi Möldri, Terje Möldri
Inglid meie elus
„See raamat on pühendatud kõigile, kes meid kõrgemalt poolt aitavad ja neile, keda me koos nendega oleme siin Maa peal aidanud.“
    – autorid
SISSEJUHATUS
Tere, mina olen Terje. Ma olen sündinud Eestimaal ja ma olen eestlane. Ma armastan Eestimaad, olen alati armastanud. Seega valmistab mulle suurt rõõmu rääkida teile, mu kallid lugejad, kuidas me saaks aidata ennast ja seeläbi kogu Eestimaad ning siinkohal ei lõpe see ime, vaid see puudutab kõiki meid kes me elame siin planeedil Maa. Me saaks olla eeskujuks, me saaks teisi aidata, luues maailma imelisi valgusrikkaid inimesi. Me saame aidata meid kõiki, kes me olme siin Maal veetmas oma eluteed. Seda saame teha kui kõigepealt aitame iseendid. Kui meie sees valitseb rahu ja tasakaal ning kindel teadmine mida me siin maailmas teeme, siis me külvame seda rahu ja tarkust ka kõikjale, eriti sinna kellega me tihedalt kokku puutume.
Kui ma siia maailma kehastusin, siis mingil kindlal põhjusel valisin kehastumiseks just selle maa, just need vanemad, sest just nii saan ma kõige paremini rakendada oma elueesmärki. Ja nii valisite ka teie enda elupaigaks Eestimaa. Me kõik oleme mingis osas sarnased, me kõik oleme ühenduses. Maa liidab meid. Kui keegi vaatab meid eemalt, siis meil kõigil on see miski tabamatu joon – me oleme eestlased. Meil on palju sarnast. Nii nagu te võite vaadata ühe pere lapsi, õdesid, vendi – nad võivad olla kõik väga erinevate nägudega, iseloomujoontega ning püüdlusetega, kuid neis on miskit väga ühist millest võib kohe ära öelda, et nad on ühe pere lapsed. Nii võib ka ära öelda, et need inimesed on ühe riigi elanikud.
Ma arvan, et ma valisin Eestimaa, kuna eestlased on väga maagiline rahvas. Eesti rahavas on ajast aega uskunud millegisse enamasse, kui see lihtne materjaalne maailm me ümber. Eestlane pole võtnud kuulda teglasi, kes tulevad ütlema, et järgides neid viib ta teid jumalani ja pole kummardanud kujukesi riiulil. Kui eestlane tahtis rääkida Jumalga, läks ta metsa – hiiemetsa pühade puude juurde ja nende kohinas vestles jumalaga. Kui ta vajas oma elus abi, siis ta rääkis maaemaga ning paljude teiste vastava ala tegelastega. Eestlane on alati pidanud pühaks maad, millest on ta sündinud ja kes teda toidab. Ning südames pöördunud Isa poole, kes on ta loonud. Tegelikult pole eestlane neid nii nimetanud. Ta pidas neid silmas nimetustega „taevataat” ja „maamemm” ja veel palju teisi nime. Just suupärane eesti keelele ja meelele.
Iidne eestlane austas oma vanemaid ja nende vanemaid. Ta teadis, et neis on tarkus ja tõetera. Eestlane armastas ja hoidis ka oma lapsi ja nägi neis jõudu, mis viib elu edasi ja annab neile toidu kui nad ise kord on vanad ja väetid, ning on nende kord pakkuda abi sõnas ja toes. Jah, paljud sellised iidsed tarkused on vajunud unustustehõlma ja uus maailmakord on tulnud peale, kuid see iidne seeme on meis kõigis alles.
Öeldi, et eestlased on paganad ja neil pole usku. Nad ei käi kirikutes ja ei kummarda seal. Nad ei loe piiblit ja ei pea seda raamatut kõigist ülimaks. Kuid just selline teguviis oli aegade algusest säilinud viis Jumalaga suhtlemiseks, sest kus mujal sa saad temaga ühendust kui tema loodu juures, kuulates ennast ja saades vastuseid endast. Jumal elab meis kõigis ja just selle osakese kaudu saame olla temaga otseühenduses. Eestlane läks metsa – iidsesse hiiemetsa Jumalaga rääkima ja nõu küsima. Just selles vaikuses ja rahus saad kuulda oma sisehäält, mille kaudu räägib kõigi meiega Jumal. Seda usku on nüüd tagantjärgi nimetatud taarausuks. Nagu me teame, tuli võõrvõim sisse ja eestlastele suruti mõõga ja piitsaga peale uus usk ning nende endine eluviis ja usk Jumalasse keelati.
Kuid nüüd on aeg, et see iidne tarkus leiaks jälle tee meie südametesse ja meie laaned saavad me rahvast aidata kõiges, mida kohtame oma eluteel.
Meenutagem, kuidas elasid me