Kättemaksjad 1: Terassüda

Brandon Sanderson

Kümme aastat tagasi tuli Häda.See oli taevane sähvatus, mis andis tavalistele inimestele erakordsed võimed. Aupaklik avalikkus hakkas neid kutsuma Eepikuteks.Eepikud pole inimeste sõbrad. Uskumatute kinkidega kaasnes ka iha võimu järele. Ja inimese üle valitsemiseks tuleb purustada tema tahe.Nüüd on endises Chicagos kuulutanud end keisriks hämmastavalt võimas Eepik nimega Terassüda. Tal on kümne mehe jõud ja ta suudab talitseda loodusjõude. Öeldakse, et ükski kuul ei tee talle viga, ükski mõõgatera ei lõhesta ta nahka ja ükski leek teda ei kõrveta. Ta on võitmatu. Keegi ei hakka vastu... keegi peale Kättemaksjate.See salapärane tavaliste inimeste rühm kulutab terve elu, et õppida Eepikuid tundma, leida nende nõrkusi ja seejärel neid tappa. Ja David tahab nendega liituda.Kui Terassüda tuli Chicagosse, tappis ta Davidi isa. Aastaid on David, sarnaselt Kättemaksjatele, uurinud ja planeerinud ning tal on midagi, mida nad vajavad. Mitte mõni ese, vaid kogemus.Ta on näinud Terassüdant veritsemas.Ja ta ihkab kättemaksu.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Brandon Sanderson

TerassГјda

Originaali tiitel:

Steelheart

Brandon Sanderson

Delacorte Press

Text copyright В© 2013 by Dragonsteel Entertainment, LLC

Jacket art copyright В© Mike Bryan

ISBN 978-9949-9688-1-7 (trГјkis)

ISBN 978-9949-9688-2-4 (epub)

TГµlge eesti keelde В© Mario Pulver ja Pikoprint OГњ 2015

TГµlkija Mario Pulver

Toimetaja Vilve Torn

Kujundaja Heigo KГјtt

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline (http://www.pikoprint.ee/roheline)

E-raamat OГњ Flagella

Dallin Sandersonile,

kes võitleb kurjusega iga päev oma naeratuse abil

Proloog

MA OLEN NГ„INUD TerassГјdant veritsemas.

See juhtus kümme aastat tagasi, olin kaheksane. Seisime isaga Adamsi tänaval pangas First Union Bank. Kasutasime siis enne anneksiooni ikka veel vanu tänavanimesid.

Pank oli tohutu. Üksainus avatud saal valgete sammastega, mis ümbritsesid mosaiikpõrandat, laiad uksed viimas sügavamale hoonesse. Kaks suurt pöördust avanesid tänavale, kummalgi poolel paar tavalist väljapääsu. Mehed ja naised tulvasid sisse-välja, justkui oleks ruum mingi hiiglasliku koletise süda, mis pumpab soontesse rahvast ning raha.

Põlvitasin tagurpidi minu jaoks liiga suure tooli peal ja jälgisin inimeste voogu. Mulle meeldis inimesi jälgida. Erinevad näokujud, soengud, rõivad, ilmed. Kõik ilmutasid siis nii palju mitmekesisust. See tundus põnev.

„David, palun keera ümber,” ütles isa. Tal oli mahe hääl. Ma ei kuulnud teda iialgi häält tõstmas, välja arvatud sel ühel korral, mu ema matustel. Mõte tema agooniast sel päeval paneb mu tänaseni judisema.

Keerasin pahuralt ümber. Asusime panga peasaali küljel, ühes nendest lahtritest, kus töötasid hüpoteegimehed. Meie lahtril olid klaasseinad, mis ei muutnud seda nii ahistavaks, kuid mõjusid siiski võltsina. Seintel rippusid väikesed puuraamidega pildikesed pereliikmetest, laual seisis klaaskaanega tops täis odavaid komme ja sahtlikapil kuhtunud plastlilledega vaas.

See matkis Гµdusat kodu. Гњsna samamoodi, nagu meie vastas istuv mees matkis naeratust.

„Kui meil oleks rohkem tagatisi...” venitas hüpoteegimees hambaid näidates.

„Kõik, mis mul on, asub siin,” ütles isa laual olevale paberile viidates. Tema käed olid rakkudest krobedad, nahk päikese käes töötamisest päevitunud. Ema võpataks, kui näeks isa minemas peenele kohtumisele tööpükstes ja koomiksikangelasega T-särgis.

Vähemalt oli ta juukseid kamminud, olgugi et need hakkasid hõrenema. Tema ei hoolinud sellest nii palju, kui teiste meeste puhul tundus. „Tähendab lihtsalt vähem juukselõikusi, Dave,” tavatses ta mulle naerdes öelda ja sõrmedega läbi õhukeste salkude libistades. Ma ei hakanud osutama