Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana
Groen Hendrik
Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?
Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.
„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde
Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.
Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autor
Selles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.
John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autor
Hendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.
Ray Kluun, „Love Life” autor
Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.
David Suchet.
Hendrik Groen
Salapäevik
Teisipäev, 1. jaanuar 2013
Ka uuel aastal ei meeldi mulle vanad inimesed. Lohisevad sammud rulaatori taga, kohatu kannatamatus, igavene kaeblemine, tee ja kГјpsised, ohked ja oiged.
Ma ise olen 83 ja veerand aastat vana.
Kolmapäev, 2. jaanuar
Laud oli tuhksuhkrut korralikult täis aetud. Et seda lapiga paremini kätte saada, tõstis proua Smit vaagna õunataskutega korraks toolile.
Proua Voorthuizen purjetas sisse ja istutas oma võimsa ahtri otse vaagnale, ilma et oleks ise tähelegi pannud. Alles siis, kui proua Smit vaagnat otsima hakkas, et see jälle lauale tagasi panna, tuli keegi selle peale, et proua Voorthuizeni istumise alla kiigata. Kui too siis püsti tõusis, olid kolm õunataskut tema lillelise kleidi külge kleepunud.
„Päris huvitav täiendus mustrile,” ütles Evert. Ma pidin naerust peaaegu lämbuma.
Nii tore algus uuele aastale oleks pidanud kõigis rõõmsat elevust esile kutsuma, aga ei, selle asemel viriseti kolmveerand tundi, kes ikka süüdi on. Minu poole lendas mitmest küljest vihaseid pilke, sest olin asja nähtavalt naljakaks pidanud. Ja mina – mina pomisesin vabandust paluda.
Selle asemel et veel kГµvemini naerma hakata, pomisesin mina vabandust paluda.
Mina, Hendrikus Gerardus Groen, olen nimelt alati ontlik, tähelepanelik, sõbralik, viisakas ja abivalmis. Mitte et ma seda kõike tegelikult oleksin, aga ma ei julge teisiti. Harva ütlen seda, mida öelda tahaksin. Alati valin kindla peale mineku. Minu leivanumber on hoida hundid söönud ja lambad terved. Vanemad nägid ilmselt tulevikku ette, kui mulle Hendrik nimeks panid: tublim ei saagi enam olla. „Kas teie siis ei tea Hendrikut, kes alati nii viisakalt mütsi kergitab, kui vastu tuleb?” Mina see olen.
Ma ajan nii veel iseendale masenduse peale, mõtlesin. Seejärel võtsin vastu otsuse midagi tõelisest Hendrik Groenist paista lasta: terve aasta kannan päevikusse tsenseerimata ülestähendusi ühest Põhja-Amsterdami vanadekodust.
Kui ma enne aasta lõppu peaksin ära surema, poleks muidugi midagi teha. Sel juhul palun sõber Evert Duikeril mu matustel väikese põimiku päevikutekstidest ette kanda. Kui ma siis seal De Einderi krematooriumi väikses saalis kirstu väljapandul