Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja
Phil Knight
Neis paeluvais memuaarides räägib Nike asutaja ja tegevjuht Phil Knight esimest korda vähetuntud loo ettevõtte alguspäevist, mil see oli riskialdis idufirma, ja selle arenemisest maailma üheks kõige kultuslikumaks, uuenduslikumaks ja tulusamaks kaubamärgiks.“Phil Knight on oma Hullu Idee ja selle realiseerimisega seotud võitlustega loonud kõigile võimaluse astuda tippsportlaste kingadesse, samastuda oma iidolitega. Tema mõte – maailm oleks parem paik, kui inimesed jookseksid kasvõi mõne kilomeetri päevas – pole pelgalt unistus, vaid hästitunnetatav tõde, mis on peidetud igasse tossupaari.” Rasmus Mägi
Originaali tiitel: Shoe Dog. A Memoir by the Creator of Nike
Scribner
An Imprint of Simon В§ Schuster, Inc.
Copyright В© Phil Knight 2016
TГµlkinud Eva Finch ja Kaido Kangur
Toimetanud Sirli Peepson
TГµlge eesti keelde В© Helios kirjastus OГњ
ISBN 978-9949-554-86-7
ISBN 978-9949-554-92-8 (epub)
TrГјkkinud Print Best
Helios kirjastus 2016
www.helios.ee
Minu lapselastele –
et nad teaksid.
Algaja peas on palju vГµimalusi,
asjatundja peas on neid vähe.
Shunryu Suzuki
„Zen-teadvus, algaja teadvus“
KOIDIK
Olin üleval enne kõiki teisi, enne linde, enne päikesetõusu. Jõin kohvi, sõin kiiruga viilu röstsaia, tõmbasin šortsid jalga ja dressipluusi selga ning sidusin kinni oma roheliste jooksukingade paelad. Seejärel lipsasin vaikselt tagauksest välja.
Sirutasin sääri, põlvekõõluseid, alaselga ning oietasin, tehes esimesi vaevalisi samme mööda jahedat maanteed, otse tihedasse uttu. Miks on algus ikka nii raske?
Polnud autosid, inimesi, üldse mingeid märke elust. Olin päris üksi, kogu maailm minu päralt — ehkki puud näisid kummaliselt minust teadlikud olevat. Aga noh, olin ju Oregonis. Siin tunduvad puud alati teadvat. Puud kaitsevad aina su tagalat.
Milline ilus paik, kust pärit olla, mõtlesin ringi vaadates. Vaikne, rahulik ja roheline — olin uhke, et võin Oregoni koduks nimetada, uhke, et väike Portland on mu sünnikoht. Aga tundsin ka pisut kahetsust. Kogu oma ilu juures tundub Oregon mõnele inimesele kohana, kus pole ealeski midagi olulist juhtunud ja kus tõenäoliselt ei juhtugi. Kui me, oregonlased, üldse millegi poolest tuntud oleme, siis on see too igiammune teekond, mis meil tuli läbida, et siia välja jõuda. Sellest edasi on valitsenud suhteline vaikus.
Mu elu parim õpetaja ja üldse üks parimaid inimesi, keda olen tundnud, rääkis tollest teekonnast sageli. See on meie sünni-pärane õigus, urises ta ikka. Meie iseloom, meie saatus — meie DNA. „Argpüksid ei alustanudki,” rääkis ta mulle, „ja nõrgad said teel otsa — järele jäime meie.”
Meie. Tollel teekonnal tuli esile harvaesineva teerajajavaimuga inimtõug, uskus mu õpetaja, keskmisest suurema usuga võimalustesse, piiratud võimega pessimismiks – ja meie, oregonlaste, ülesanne on seda tõugu elus hoida.
Noogutasin austuse märgiks. Olin tollest mehest vaimustuses. Aga hiljem mõtlesin vahel omaette: jestas, see pole midagi muud kui üks sissetallatud rada.
Tol udusel hommikul, tol olulise tähtsusega hommikul aastal 1962, olin just hiljaaegu ise saabunud rännakult – tagasi koju, pärast seitset pikka aastat võõrsilviibimist. Tundus kummaline jälle kodus olla, veider iga päev vihma kaela saada. Veelgi kummalisem oli taas elada koos oma vanemate ja kaksikutest õdedega, magada lapsepõlvesängis. Ikka ja jälle lamasin südaöösel selili voodis, silmitsesin ülikooliaegseid õpikuid, kooliaegseid auhindu ja siniseid linte, mõeldes: kas see olen mina? Ikka veel?
Lisasin mööda teed edasi liikudes sammu. Hingeõhk moodustas ümaraid härmas pilvekesi, mis pööreldes uduga kokku sulasid. Nautisin väga toda esmast füüsilist ärkamist, oivalist hetke enne mõistuse klaarikslöömist, kui jäsemed ja liigesed jäikusest vabanevad ja materiaalne keha hakkab haihtuma. Tahkest saab voolav.
Kiiremini, Гјtlesin endale. Kiiremini.
Teoreetiliselt, mõtlesin, olen täiskasvanu. Diplomiga heas