Mõrva väärt

Peter Swanson

Kättemaksu on harva serveeritudkülmemalt kui Swansoni suurepärases põnevusloos. Nugaterava kirjutamisstiiligalahkab Swanson külmaverelise kurjuse olemust. Muserdavat lõpplahendust oskavadvähesed oodata. – Publishers Weekly Külmavärinaid tekitav jahüpnotiseerivalt põnev… tegemist võib olla uue klassikuga.– Lee Child Riukalikpsühholoogiline põnevik, millest ei puudu seks, petmine ja juhuslik kohtumine,mis viib mõrvani. See on Patricia Highsmithi klassika „Võõrad rongis” kaasaegneversioon. Autor on varem kirjutanud tunnustatud romaani „Tüdruk, kel südamekskell”. LondonistBostonisse lennates kohtub Ted Severson vapustava Lily Kintneriga. Martiinitjuues mängivad võõrad mängu, milles jutustavad intiimseid üksikasju oma elust.Vallatu vestlus Tedi ja Lily vahel võtab sootuks teise suuna, kui Ted naljagapooleks väidab, et tahaks oma naise ära tappa. Mehe üllatuseks pakub Lily talleoma abi. Bostonissõlmivad Ted ja Lily kummalise kokkuleppe ja arutavad viise, kuidas Ted omaabielust pääseks. Ent ka Lilyl on sünge minevik, mida ta Tediga ei jaga. KuiTed hakkab Lilysse armuma, hakkab ta muretsema, et nende plaani nõrgad kohadvõivad neile saatuslikuks saada. Järsku on mõlemad tõmmatud väga ohtlikkukassi-hiire mängu, millest kumbki ei pruugi eluga välja tulla. Hitchcockoleks sellest suurepärase filmi teinud. – Fort Worth Star-Telegram

Peter Swanson

Mõrva väärt

I osa

LENNUJAAMABAARIDE REEGLID

1.В peatГјkk

TED

„Tere,” ütles naine.

Vaatasin kahvatut tedretähnilist kätt minu kõrval oleva tühja baaritooli seljatoel Heathrow lennujaama äriklassi ootesaalis ja tõstsin pilgu võõra näole.

„Kas ma tunnen teid?” küsisin ma. Naine ei paistnud eriti tuttav, aga tema ameerika aktsent, valge särk ja põlvini ulatuvatesse saabastesse topitud liibuvad teksased meenutasid mõnda mu naise kohutavatest sõbrannadest.

„Ei, andke andeks. Ma lihtsalt imetlesin teie jooki. Kas tohib?” Ta sättis oma pika, saleda keha nahaga kaetud pöördtoolile ja pani käekoti letile. „Kas see on džinn?” küsis ta minu ees seisva martiini kohta.

„Hendrick’s,” vastasin.

Ta viipas baarimehele, see oli turris juuste ja läikiva lõuaga nooruk, ja tellis Hendrick’si martiini kahe oliiviga. Kui naisele jook toodi, tõstis ta minu poole vaadates klaasi. Mul oli üks lonks alles ja ma ütlesin: „Vaktsineerimise terviseks rahvusvahelistel lendudel.”

„Selle terviseks joon ma küll.”

Lõpetasin oma joogi ja tellisin uue. Naine tutvustas ennast, unustasin tema nime kohe. Ütlesin talle enda oma – lihtsalt Ted, mitte Ted Severson, vähemalt mitte kohe. Istusime ülepolsterdatud ja – valgustatud Heathrow ootesaalis, jõime oma jooke, vahetasime mõned laused ja tegime kindlaks, et me mõlemad läheme samale lennule, mis suundus Logani lennujaama Bostonis. Ta võttis käekotist õhukese pehmes köites romaani ja hakkas lugema. See andis mulle võimaluse teda põhjalikumalt vaadata. Ta oli ilus – pikad punased juuksed, kirkad rohekassinised silmad, mis meenutasid troopilist merd, ja nii kahvatu nahk, et see näis peaaegu kooritud piima sinakasvalget karva olevat. Kui selline naine kodukandi baaris su kõrvale istub ja su joogivalikut kiidab, arvad, et su elu muutub kohe. Aga lennujaamabaarides, kus su joomakaaslased lendavad kohe vastassuunas, kehtivad teistsugused reeglid. Ja ehkki naine oli teel Bostonisse, täitis mind endiselt iiveldama ajav viha selle olukorra pärast, mis mul kodus naisega tekkinud oli. Inglismaal oldud nädala jooksul polnud ma suutnud millelegi muule mõelda. Olin vaevalt söönud, vaevalt maganud.

Valjuhääldist edastati mingi teade, millest oli võimalik eristada ainult sõnu Boston ja viibib. Heitsin pilgu ekraanile tagant valgustatud joogiriiulite kohal ja jälgisin, kuidas meie väljalennu aega tunni võrra edasi lükati.

„Aeg järgmine võtta,” ütlesin. „Mina teen välja.”

„Miks mitte,” ütles naine, pani oma raamatu kinni ja asetas selle, esikülg nähtaval, letile käekoti juurde. „Jaa