Гњtle mulle kolme asja

Julie Buxbaum

Mis siis, kui inimene, keda vajad kõige rohkem, on keegi, keda sa pole veel kohanud? Jessiega on kõik valesti. Vähemalt nii tundub talle esimesel nädalal uues heidutavas Los Angelese Wood Valley erakoolis. Tema ema surmast on möödunud vaevu kaks aastat, ning kuna tema isa abiellus naisega, kellega kohtus internetis, pidi Jessie kolima riigi teise otsa. Just siis, kui ta mõtleb kimada tagasi Chicagosse, saabub talle e-kiri kelleltki, kes nimetab end Keegi/Eikeegiks ja kes pakub talle abi Wood Valley keskkooli pöörasustes navigeerimisel. Kas see on pettus? Lõks? Pimedas usus – või täielikus meeleheites – hakkab Jessie KE-le lootma ja KE-st saab kiiresti tema eluliin ja lähim liitlane. Muidugi tahab Jessie KE-ga näost näkku kohtuda. Aga võib-olla on mõned mõistatused parem lahendamata jätta? Mina: Ütle mulle kolm asja, mida ma sinust ei tea. Tead küll, peale su nime ja kõige muu. KE: okei. (1) ma teen superänksat sooja juustusaia. (2) aasta tagasi olin ma täiesti teine inimene. (3) … ma ei tea. jätaks selle äkki enda teada. Mina: Kuule! Sa jätad kõik enda teada. KE: (3) sa meeldid mulle. Mina: (3) Sa meeldid mulle ka. See vaimukas, romantiline ja südamlik kaasaegne noorteromaan sobib täiuslikult Rainbow Rowelli, Jennifer Niveni ja E. Lockharti lugejatele. Kolm asja selle raamatu kohta: (1) Ma armastan seda. (2) Ei, päriselt, ma ARMASTAN seda. (3) Soovin, et saaksin käskida igal teismelisel seda lugeda. –Jodi Picoult Kolm asja selle raamatu kohta: (1) See on armas ja vaimukas ja romantiline. (2) Mõistatus loo keskmes hoiab sind raamatu küljes kinni. (3) Mul on tunne, et sul on väga hea meel, et seda lugesid. – Jennifer E. Smith 1. JULIE BUXBAUM on mitme eduka raamatu autor. „Ütle mulle kolme asja” on tema esimene noorteromaan. 2. Ta elab Los Angeleses oma abikaasa, kahe lapse ja surematu kuldkalakesega. 3. Julie sai kunagi anonüümse e-kirja, mis inspireeris teda kirjutama Jessie lugu.

Julie Buxbaum

Гњtle mulle kolme asja

1.В peatГјkk

Seitsesada ja kolmkümmend kolm päeva pärast mu ema surma, nelikümmend viis päeva pärast seda, kui mu isa põgenes ja abiellus ühe võõraga, kellega ta kohtus internetis, kolmkümmend päeva pärast seda, kui võtsime kätte ja kolisime Californiasse, ja ainult seitse päeva pärast seda, kui alustasin üheteistkümnendat klassi uhiuues koolis, kus ma ei tunne peaaegu mitte kedagi, tuli mulle meil. Mida iseenesest võiks pidada imelikuks – anonüümne kiri lihtsalt potsatab mu postkasti, enamgi veel, alla on kirjutanud mingi veider alias Keegi Eikeegi –, aga et mu elu on viimasel ajal nii äratundmatuseni muutunud, ei mõju miski enam šokeerivalt. Mul kulus kuni praeguseni – seitsesada kolmkümmend kolm pikka päeva, mille jooksul olen tundnud end normaalse vastandina –, avastamaks üht tähtsat elu õppetundi: tuleb välja, et veidra vastu võib immuunsus tekkida.

Saaja: Jessie A. Holmes (jesster567@gmail.com)

Saatja: Keegi Eikeegi (keegieikee@gmail.com)

Teema: sinu Wood Valley KK vaimne teejuht

hei, preili Holmes. me pole irl kohtunud ja ma ei ole kindel, kas kunagi üldse kohtumegi. tähendab, mingi aeg ilmselt küll – võib-olla küsin sult kella või midagi võrdväärselt ilmalikku ja meile mõlemale märkamatut –, aga me ei õpi kunagi teineteist tegelikult tundma, vähemalt mitte nii, et see päriselt tähtis oleks… selle pärast mõtlesingi sulle kirjutada anonüümsuse varjust.

ning jah, ma olen teadlik, et olen kuueteistkümneaastane kutt, kes just kasutas sõnu „anonüümsuse varjust”. aga palun, siin see on: põhjus nr 1 miks sa kunagi mu päris nime teada ei saa. sellise verbaalse poosetamise häbi ei suudaks ma iial taluda.

„anonüümsuse varjust”? päriselt?

ning jah, ma olen ka sellest teadlik, et enamik inimesi oleks lihtsalt sõnumi saatnud, aga maei osanud välja mõelda, kuidas seda ilma sulle oma isikut reetmata teha.

ma olen sind koolis jälginud. mitte kuidagi nilbelt. kuigi, huvitav, kas jub