Sarai tapmine
Jessica Ann Redmerski
See tüdruk on nagu viitsütikugapomm, ta on ohuks nii iseendale kui ka teistele enda ümber. Sarai oli kõigest neljateistaastane, kui ema ta kodunt kaugele Mehhikosse kurikuulsanarkoparuni juurde elama viis. Aja jooksul ta unustas, milline on normaalneelu, kuid ta pole iial loobunud oma unistusest põgeneda majast, kus tedaviimased üheksa aastat on kinni hoitud. Victor on külmavereline palgamõrvar, kes nagu Saraigi on lapseeast saadik näinudainult surma ja vägivalda. Kui Victor saabub narkoparuni majja, et saadajärgmine tööülesanne, näeb Sarai temas oma ainsat võimalust põgenemiseks. Kuidasjad ei lähe nii, nagu plaanitud ning Sarai avastab, et on olles pääsenud üheohtliku mehe käest, on ta langenud teise küüsi. Põgenedes teeb Victor midagi loomuvastast, võtab kuulda oma südametunnistuse häält jaotsustab Saraid aidata. Sedamööda, kuidas nende vahel hakkab tekkima lähedus,avastab Victor, et on valmis riskima kõigega, et tüdruku elu päästa. Kuid ühelhetkel ihkavad Sarai surma liiga paljud. See on nende lugu…
Redmerski J. A.
Sarai tapmine
ESIMENE PEATГњKK
Sarai
Kusagil Mehhikos
Sellest on üheksa aastat, kui ma siin viimati mõnda ameeriklast nägin. Üheksa aastat. Ma hakkasin juba mõtlema, et Javier on nad kõik tapnud.
“Kes see on?” küsib mu ainus sõber Lydia lähemale pressides, et paremini näha. “Kust sa tead, et ta on ameeriklane?”
Ma surun nimetissõrme huultele ja Lydia tasandab oma sosinat, teades sama hästi kui mina, et Javier või see tema ilge õde kuulevad ja karistavad meid pealtkuulamise eest. Nad on alati paranoilised. Eeldavad alati halvimat. Lähenevad alati kõigele ettevaatlikult ja relvastatult – ja seejuures õigustatult. Selline on elu täis narkootikume, mõrvu ja orjust.
Ma piilun läbi ukseprao, vaatan pikka kõhetut valget meest, kes näeb välja, nagu oleks ta sündinud ilma võimeta naeratada.
“Ma ei tea,” sosistan tasakesi. “Lihtsalt kuidagi saan aru.”
Lydia kissitab silmi, nagu aitaks see tal paremini kuulda. Ma tunnen tema hingeõhu soojust oma kaelal, kui ta ennast tugevamini minu vastu surub. Me jälgime seda meest varjust väikses toas, mida oleme jaganud sellest ajast saadik, kui nad ta aasta tagasi siia tõid. Üks uks. Üks aken. Üks voodi. Neli räpast seina ja raamaturiiul mõne ingliskeelse raamatuga, mida ma olen lugenud nii mitu korda, et mul on arvestus segi läinud. Aga me ei ole luku taga, pole seda kunagi olnud. Javier teab, et kui üritaksime kunagi põgeneda, siis me ei jõuaks kuigi kaugele. Ma ei tea isegi, kuskohas Mehhikos me oleme. Aga ma tean, et kus iganes see ka on, pole minusugusele noorele naisele lihtne leida siit üksi koduteed tagasi Ühendriikidesse. See hetk, kui ma siit uksest välja astun ja hakkan üksinda kõndima mööda seda pimedat tolmust teed, on ka hetk, mil olen valinud enda lõpuks enesetapu.
Mustade riiete peal pikka musta vihmamantlit kandev ameeriklane istub elutoas puittoolil, selg sirge ja pilk asjatundlikult hindamas iga ruumis tehtud liigutust. Kuid seda ei näi märkavat keegi peale minu. Miski ütleb mulle, et kuigi me Lydiaga oleme peidus oma toas pimeda koridori lõpus, kust elutuba vaevu näha on, siis see mees teab, et me jälgime. Ta teab kõike, mis tema ümber toimub: et üks Javieri meestest on varjunud vastas asuvasse tuppa, peidetud relv laskevalmis. Et kuus meest ootavad väljas verandal. Et tema selja taga on kaks meest, automaadid kõvasti pihku surutud. Need kaks pole ameeriklase seljalt pilku pööranud, aga ma arvan, et kuigi ameeriklane on nende poole seljaga, näeb ta neid paremini kui nemad teda. Ja siis on toas veel silmatorkavamaid inimesi: Javier, ohtlik Mehhiko narkoparun, kes istub otse ameeriklase vastas. Naeratava, enesekindla ja mitte sugugi hirmununa. Ja seal on Javieri õde, seljas tavapärane litsakas kleit, mis on nii lühike, et ta ei pea isegi kummardama selleks, et kõik ruumis viibijad näeksid, et tal pole aluspükse jalas. Ta tahab seda ameeriklast.