Meiega on kГµik korras

Nina LaCour

Sa oled alati arvanud, et sul on vaja tohutult palju asju… Kuni sa lahkud, kaasas vaid telefon, rahakott ja ema foto. Marin pööras oma vanale elule selja ja lahkus kellelegi sõnagi lausumata. Keegi ei tea tõde nende viimaste nädalate kohta. Isegi tema parimal sõbral Mabelil pole aimu, mis juhtus. Kuigi Marin on põgenenud Californiast tuhandete miilide kaugusele New Yorki, igatseb ta maailma, mis vanaisa surma järel kokku varises. Nüüd, mitu kuud hiljem, on ta üksinda talvevaheajaks tühjaks voolanud ühiselamus ja ootab külla Mabelit. Marin peab silmitsi seisma kõigega, mis on ütlemata jäänud, ning lõpuks astuma vastu üksildusele, mis on end tema südames sisse seadnud. See kaunis, südantmurdvalt aus portree leinast tuletab meile meelde, kui oluline on hoida neid, keda armastame. „Meiega on kõik korras” on Nina LaCouri viies romaan, mis võitis Ameerika Raamatukogude Ühingu 2018. aasta parima noorteromaani auhinna – Michael L. Printz Awardi. Ilus nagu parimad mälestused, kurb nagu parimad laulud, lootusrikas nagu su kaunimad unistused. – Siobhan Vivian

Nina LaCour

Meiega on kГµik korras

Kristynile, rohkem kui kunagi varem, ja minu vanaisa Joseph LaCouri mälestuseks, oled alati mu südames.

Esimene peatГјkk

Enne lahkumist küsis Hannah, kas ma olen kindel, et saan hakkama. Ta oli niigi juba tund aega viivitanud, kuni kõik uksed olid talvevaheajaks suletud ja kõik peale koristajate ära läinud. Ta oli kokku voltinud tohutu hunniku pesu, kirjutanud ühe e-kirja, otsinud oma jõletu paksust psühholoogiaõpikust lõpueksami küsimuste vastuseid, et kontrollida, kas tal oli kõik õigesti läinud. Tal olid otsa saanud kõik aja täitmise viisid, nii et kui ma ütlesin „Jah, ma saan hakkama”, ei jäänud tal muud üle kui mind uskuda.

Aitasin tal kohvrit trepist alla tarida. Ta kallistas mind kõvasti ja ametlikult ning ütles: „Me tuleme tädi juurest tagasi kahekümne kaheksandal. Sõida rongiga New Yorki mulle külla ja läheme koos teatritesse.”

Ma ütlesin jah, teadmata, kas ma seda ka mõtlen. Kui ma meie tuppa tagasi tulin, avastasin, et ta oli vargsi mu padjale kinni kleebitud ümbriku jätnud.

Ja nüüd olen ma kogu hoones ihuüksinda, vahin üksisilmi oma nime, mis on kirjutatud Hannah’ ilusa kaldus käekirjaga, ja annan endast parima, et see väike ese mind laiali ei lammutaks.

Mul on vist Гјmbrikega mingi teema. Ma ei taha neid avada. Tegelikult ei taha ma seda siin isegi puudutada, kuid ma kinnitan endale kogu aeg, et see saab olla ainult midagi ilusat. JГµulukaart. VГµib-olla erilise sГµnumiga, vГµib-olla pole seal kirjas midagi peale saatja nime. Olgu mis tahes, kindlasti on see kahjutu.

Ühiselamu on suletud kogu kuupikkuse semestrivaheaja, kuid minu õppenõustaja aitas mul korraldada asjad nii, et ma saaksin siia jääda. Juhtkond selle üle eriti õnnelik ei olnud. Kas sul perekonda ei ole? küsisid nad ikka ja jälle. Aga kas sul sõpru pole, kelle juures sa olla saaksid? Ma elan praegu siin, ütlesin ma neile. Ja ma elan siin kuni ülikooli lõpetamiseni. Lõpuks andsid nad alla. Mõne päeva eest ilmus mu ukse alla majutusteenuste osakonna juhataja kirjake, milles ta kirjutas, et majahoidja on terve vaheaja siin, ning andis mulle mehe kontaktandmed. Ükskõik mis küsimuses, kirjutas ta. Võta temaga ühendust, kui sul peaks midagi vaja olema.

Mul on vaja neid asju: California päikesepaistet. Pisut enesekindlamat naeratust.

Ilma inimeste häälteta, nende tubades mängivate telekate, duširuumides ja vetsudes voolava vee, mikrolaineahjude sumina ja kõllideta, ilma sammude ja uste prõmmimiseta – ilma kõigi nende elamist tähistavate helideta on ühiselamu uus ja võõras paik. Ma olen siin olnud kolm kuud, kuid polnud siiani kordagi tähele pannud küttesüsteemi vuhinat.

See lГјlitub sisse: soojapuhang.

Täna õhtul olen ma üksida. Homme saabub Mabel ning jääb siia kolmeks päevaks, ja siis olen ma jälle üksinda kuni jaanuari keskpaigani. „Kui mina veedaksin kuu aega üksinda,” ütles Hannah eil