PГјГјa mitte hingata

Holly Seddon

Üks ununenud tüdruk. Üks kohutav saladus. Kaks elu kaalukausil. Unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda „Püüa mittehingata“ köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. – Goodreads Holly Seddoni kütkestav debüüt on haarav põnevuslugu, täis kiireid süžeepöördeid, rikkaliku siseeluga tegelasi ja kaasahaaravat psühholoogilist pinget. Mõned saladused ei sure iialgi. Neid lihtsalt hoitakse vaka all. Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. AmyStevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi. Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, kui ainus tunnistaja pääses küll eluga,kuid ei saa ütlusi jagada? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust. „Püüa mitte hingata”, mis põikab olevikust minevikku ja tagasi olevikku, avaneb kiht kihi haaval, kuni paljastub verd tarretav lõpplahendus. Tulemuseks on jäägitult kaasahaarav tempokas põnevik ammu maha vaikitud saladustest ja segasest tõest. Vaimustav… Seddon on tugev loojutustaja… Tema loodud maailm on paeluv ja kaunilt sünge. – Kirkus Reviews Hiilgav! See on kohustuslik lugemine. – Glamour Lummav… sama sõltuvusttekitav kui parimad teleseriaalid. – The Independent Üliterav süžee ja imeliselt komplekssed tegelaskujud… Esimest korda pärast „Tüdrukut rongis“ olin ühest põnevusromaanist nõnda lummatud. – New York Timesi menukirjanik Tess Gerritsen

Holly Seddon

PГјГјa mitte hingata

Boo’le ja pisikestele

ESIMENE PEATГњKK

Amy

18.В juulil 1995

Muusika tГјmpsus Amy sees ja vГµttis ta sГјdame oma valdusesse. See oli nii vali, et tema trummikiled pekslesid meeletult ja ta Гµrnad linnupojalikud roided lГµgisesid. Muusika oli kГµik. Noh, peaaegu kГµik.

Hiljem nimetati viieteistaastast Amy Stevensoni ajalehtedes päikesekiireks, kellel seisis kõik alles ees. Kõrvaklappides pinises britpop, kui ta, koolikott lontis, kodu poole rühkis.

Amyl oli kutt, kelle nimi oli Jake. Jake armastas Amyt ja Amy Jake’i. Nad olid juba peaaegu kaheksa kuud käinud, vahetundidel kooli „ülemisele väljakule” kurameerima hiilinud, kuum käsi kuumas käes, südamed sünkroonis põkslemas.

Amyl oli ka kaks parimat sõbrannat: Jenny ja Becky. Kolmik keerles lõputul eellugude, konkureerimise ja keelepeksu karusellil. Iga laupäevaõhtu lõpetasid kahetsevad nutused kallistused, millele eelnesid peadpööritavad „tüdruk ütles seda ja poiss ütles toda” keerdkäigud.

Väljaskäimised tähendasid sidrunimaitselisi lahjasid kokteile Memorial Parkis või Archersi-limonaadinapsu pubis The Sleeper, kus ei küsitud isegi viieaastastelt dokumenti. Kooliõhtud tähendasid kella kuuest õhtul telefoni otsas rippumist, sest siis algas odav tariif. Ta lobises, kuni kasuisa Bob söögituppa astus ja talle teadagi millise pilgu saatis: söögiaeg, jäta mu telefon rahule. Neljapäevaõhtud kuulusid edetabelisaatele „Top of the Pops” ja seebikale „Eastenders”, reedeti tulid „Sõbrad” ja nädalalõpu-show „The Word”.

Amy õlakott muutus iga sammuga üha raskemaks. Ta tõstis selle kohmakalt teisele õlale ning sikutas kõrvaklapijuhtmetest, nii et üks klapp kõrvast välja vupsas, ja lasi pä