Katkine tГјdruk
Kathleen Glasgow
Charlotte Davis on katki. Seitsmeteistaastaselt on ta juba kaotanud rohkem kui enamik inimesi terve elu jooksul. Aga ta on õppinud unustama. Klaaspurgi killud lõikavad sügavale ja valu uhab kurbuse minema, kuni järele jääb ainult rahu. Ei pea mõtlema isale ja jõele. Parimale sõbrannale, kes on igaveseks kadunud. Ega emale, kel pole enam midagi anda.
Iga uus arm teeb Charlie südant veidike kõvemaks, aga see valutab ikka hirmsasti. Valutab nii väga, et ta enam ei hooli, ja vahel peabki niimoodi minema, enne kui kuristiku servalt leitakse tagasitee.
Kathleen Glasgow’ debüütromaan on südantlõhestavalt reaalne, vankumatult aus ja sügavalt liigutav portree teismelisest tüdrukust, kes äärepealt ennast kaotab, ja teekonnast, mille ta peab ette võtma, et oma nahas ellu jääda. See on lugu, millest ei saa mööda vaadata.
Glasgow Kathleen
Katkine tГјdruk
Minu emale M. E. – le,
1940–2011
ja minu Гµele Weasiele,
1963–2008
ГњKS
___
Mis su lugu, punapugu?
___
Olen üleni valge nagu grööni hülge poeg. Mu küünarvarred on paksudes valgetes sidemetes, rasked kui nuiad. Ka reied on paksult kinni seotud; valge marli piilub välja lühikeste pükste alt, mille õde Ava õdede posti tagant leiukastist välja õngitses.
Nagu orb tulin siia ilma riieteta. Nagu orb olin voodilinasse mähitud ja regionaalhaigla ette murule jäise lobjaka ja lume kätte jäetud, veri läbi lillelise lina immitsemas.
Turvamees, kes mind leidis, oli läbi imbunud mentooliga sigarettide ja masinakohvi liisunud lehast. Tema ninasõõrmetes kasvas krässus valgete karvade mets.
Ta ütles: „Sa püha jumalaema, kuule, tüdruk, mis sinuga tehtud on?”
Ema ei tulnud mulle järele.
Aga ma mäletan sellest ööst tähti. Need paistsid taeva taustal otsekui sool, nagu oleks keegi soolatoosi väga tumedale kangale ümber ajanud.
See nende juhuslik ilu oli mulle oluline. Viimane asi, mida ma võisin enda arvates näha, enne kui külmal märjal rohul hinge heitsin.
___
Siinsed tüdrukud tahavad mind rääkima meelitada. Nad küsivad: mis su lugu, punapugu? Räägi ära, kohvipära! Mina kuulen nende lugusid iga päev rühmas, lõunalauas, käsitöös, hommikusöögi ajal, õhtusöögi ajal ja nii edasi. Nendest välja voolavad sõnad, mustad mälestused ei saa kunagi otsa. Lood pistavad neid elusalt nahka, keeravad pahupidi. Nad ei saa jutustamist järele jätta.
Mina lõikasin kõik oma sõnad välja. Minu süda sai neist triiki täis.
___
Olen ühes toas Louisaga. Louisa on minust vanem ja tema juuksed on nagu punakuldne mühav ookean, mis ta selga mööda alla voolab. Neid on selline kuhi, et tal ei õnnestu neid isegi patside ega krunnide ega kummidega vaos hoida. Tema juuksed lõhnavad maasikate järele; ta lõhnab paremini kui ükski tüdruk, keda ma iial kohanud olen. Võiksin teda lõpmatuseni sisse hingata.
Kui ma esimest õhtut siin olin ja ta pluusi üles kergitas, et enne magamaminekut riideid vahetada, hetk enne seda, kui pöörased juuksed kaitsva keebina tema kehale langesid, nägin ma neid kõiki, viimset kui üht, ja mul jäi hing kinni.
Ta ütles: „Ära karda, pisike!”
Ma ei kartnudki. Ma polnud lihtsalt kunagi varem näinud tüdrukut, kel oleks samasugune nahk nagu minul.
___
Iga minut on arvel. Me tõuseme kell kuus. Kuus nelikümmend viis joome leiget kohvi või vesist mahla. Meil on kolmkümmend minutit aega, et papiste rõngassaiade peale toorjuustu kaapida või kahvatuid keedumune suhu toppida või klimpis kaeraputru neelata. Kell seitse viisteist võime oma toas duši all käia. Meie duširuumidel ei ole uksi ja ma ei tea, millest on tehtud vannitoapeeglid, aga klaasist need igatahes ei ole, sest hambaid pestes või juukseid kammides paistab nägu sealt uduse ja äraolevana. Kui tahad jalgu raseerida, peab õde või sanitar juures olema, kuid sellist asja ei taha keegi, seega on meie jalad karvased nagu poistel. Kell kaheksa kolmkümmend oleme rühmas ja siis hakkavad jutud ja pisarad voolama ning mõned tüdrukud karjuvad ja mõned tüdrukud oigavad