Mõrv ei ole lapsemäng
Alan Bradley
“Dogger,” sosistasin, “kas sa nägid seda, midaminagi?” “Jah, preili Flavia. Mõrv – ma kardan, et me olime mõrva tunnistajateks.” Flavia de Luce, ohtlikult nutikas 11-aastane keemialemb ja osav mõrvade lahendaja kardab, et tema detektiivikarjäär pastoraalses Bishop’s Laceys on oma otsa leidnud – kuni armastatud nukunäitleja Rupert Porsoni enda elulõng õnnetus kohtumises elektriga läbi kärsatatakse. Aga kes peaks midagi sellist tegema ja miks? Kas Gibbeti metsas elav hull naine teab rohkem kui pealtnäha tundub? Ja mis roll on mängida Porsoni võluval, kuigi tujukal abilisel? Kõik viited osutavad aastaid varem aset leidnud kahtlasele surmale ning keerulisele juhtumile, mida kohalikud konstaablid lahendada ei suuda – vähemalt mitte ilma Flavia abita. Kuid kas meie tormakas kangelanna on läinud liiga kaugele, jõudnud liiga lähedale sellele, kes selles surmatantsus tegelikult salamisi lava taga nööre tõmbab? “Mõrv ei ole lapsemäng” on Alan Bradley ülipopulaarse krimisarja “Flavia de Luce müsteeriumid” teine osa. Flavia on vahe, teravmeelne ja naljakas… nüüdisaegse kirjanduse üks tähelepanuväärsemaid kangelannasid. – USA Today Pole ühtegi lugejat, kes ei tahaks vaadata, kuidas Flaviaoma laboris mõnd saatanlikku segu keedab.” – Kirkus Reviews Flavia on nende romaanide süda ja hing, seda sorti kangelanna, keda esineb tänapäevases kirjanduses liialt harva: täiesti realistlik, ometi kaasahaaravalt üleelusuurune. – The Edmonton Journal Bradley täidab kõik ootused ning pöörab need siis peapeale, tulemuseks nutikas, otsekohene ja veidi jultunud detektiivilugu.” – Entertainment Weekly Täiuslik sooritus, mis edestab juba niigi väärilist debüüti.” – Houston Chronicle Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Alan Bradley
Mõrv ei ole lapsemäng
Shirleyle, veel kord
SIR WALTER RALEIGH OMA POJALE
Need kolm kГµik edenevad kenasti,
on omaette vääris iga neist;
kuid päeval, saatus mil need kokku viib,
kolm kokku viidult määndavad üksteist.
Need kolm on puu, kiudkanep ja kelm mees.
Puupalgist puusepp vГµlla pГјsti seab;
on kanepist nöör poomiskoti ees;
ning kena kelmi all sind silmas pean.
Sa kuula, kulla poiss – kui lahus kolm,
siis lehib kanep, puu, kelm trikke teeb;
kuid kokku viidult puust saab kГµdutolm,
ning nöör – poob lapse kõdunema see.
Inglise keelest tГµlkinud Peep Ilmet
ГњKS
Lebasin surnuna kirikuaias. Sellest hetkest, kui leinajad oma viimased kurvad hüvastijätusõnad laususid, oli veninud mööda tunnike.
Kell kaksteist, täpselt siis, kui me oleksime muidu istunud lõunasöögilauda, oli alanud minu ärasaatmine Buckshaw’st: minu poleeritud roosipuust kirst toodi võõrastetoast välja, kanti aeglaselt alla mööda laiu kiviastmeid sissesõiduteele ning libistati südantmurdva kergusega ootava surnuvankri avatud tagaosast sisse, kus see muljus laiaks väikese metsalillekimbu, mille üks leinav külaelanik oli hellalt sinna asetanud.
Sellele oli järgnenud pikk sõit mööda kastanialleed Mulfordi väravateni, mille tagajalgadel seisvad greifid vaatasid meie möödudes eemale, kuid kas kurbusest või põlgusest, seda ei saa ma iial teada.
Dogger, isa truu meistrimees kõigi tööde peale, oli mõõdetud sammudega aeglaselt liikuva surnuvankri kõrval astunud, pea langetatud, käsi kergelt vankri katusele asetatud, otsekui tahaks ta kaitsta minu maiseid jäänuseid millegi eest, mida vaid tema nägi. Väravate juures oli üks surnumatja tumm abiline käeviibete abil ta lõpuks renditud autosse juhatanud.
Ja nii olidki nad mu Bishop’s Lacey külasse toonud, möödudes süngelt nendestsamadest rohelistest radadest ja tolmuste hekkidega ääristatud teedest, kus ma oma elu ajal olin iga päev jalgrattaga sõitnud.
Püha Tancredi kiriku pungil surnuaias olid nad mu õrnalt surnuvankrilt maha tõstnud ning kandnud mu teosammul mööda pärnadealust teerada üles. Siin olid nad mu hetkeks värskelt niidetud murule maha pannud.
Sellele oli järgnenud