Paha-paha tГјdruk

Tammy Cohen

Tõeliselt hirmutav. – Ruth Ware Sa näed oma töökaaslasi iga päev. Aga mis on see, mida sa nendes ei näe? Amira, Sarah, Paula, Ewan ja Charlie on aastaid koos töötanud – nad teavad, millist kohvi keegi neist eelistab, kelle isiklik elu on üks suur sasipundar, kes ei saa laste pärast öösiti magada. Kuid nende mugav kontorirutiin lüüakse segi, kui saabub uus agressiivne ülemus… Korraga muutub õhustik kõhedaks. Kes salamisi teisi vihkab? Keda piinab minevik? Kes on suuteline mõrvaks? Tammy Cohen on kirjutanud mitu tunnustatud romaani, mille keskmes on peretülid. Psühholoogiliste põnevikega on ta saavutanud aga erakordse menu. Cohen elab Põhja-Londonis koos elukaaslase ja kolme (peaaegu) täiskasvanud lapsega ning ühe halvasti käituva koeraga. Paremat psühholoogilist põnevikku on raske leida. – C. L. Taylor Värske lähenemisega ja nutikas psühholoogiline triller. See oli suurepärane! – Clare Mackintosh Nauditavalt terav põnevik. – Heat Magazine See kaasahaarav põnevik annab kontorisuhetele täiesti uue mõõtme. – Closer Magazine Häiriv, pinget täis ja täiesti võimatu käest panna. – Woman & Home Hoiab lugeja teadmatuses kuni päris lõpuni välja. – i Magazine Jahmatavate pööretega põnevik, mis üllatab lõpuni välja. – Sunday Mirror Peajagu teistest üle. – Daily Mail Tõeliselt pöörane. – Emma Kavanagh

Tammy Cohen

Paha-paha tГјdruk

Michaelile

1

Anne

Kujutage ette, et kõik meie hingehaavad on kõigile näha. Kujutage ette, et neid on näha nagu salakaupa lennujaama skanneris. Mis tunne see võiks olla, käia mööda linna ringi, kõik vaatamiseks väljas – kõik solvumised ja reetmised ja alavääristavad kogemused, kõik purunenud unistused ja murtud südamed? Mis tunne see võiks olla, näha inimesi, kelleks elu meid voolinud on? Inimesi, kes me oleme oma naha all.

Just sellest ma mõtlesin, kui sind praegu uudistes nägin. Tundsin su kohe ära. „Nii tavaline inimene,” öeldi seal. „Uskumatu, et temasugune millekski nii kohutavaks võimeline on.”

Ma ei saanud kohe aru, mida ta mõtleb, kui sel pärastlõunal Barbara Campbellilt sõnumi sain, et ma teleka uudiste peale lülitaksin. Neis oli kõik täiesti tavaline – vabariiklaste juhi valimine, kütuse hind, Süüria, Venemaa. Ei midagi, mis oleks mulle eriliselt korda läinud. Küsisin endalt, kas Barbara hakkab äkki seniilseks muutuma. Ta jäi juba tükk aega tagasi pensionile, nii et see on võimalik. Siis aga mõistsin, et kuna ta elab Inglismaal, mõtles ta loomulikult Suurbritannia uudiseid. Ma ei teadnud, mida ma nende nägemiseks tegema pean. Olin sunnitud Shannonile helistama ja ta hüppas teel töölt koju minu poolt läbi. Tal võttis täpselt viis minutit aega, et ühendada sülearvuti juhtme abil teleriga, kust ma siis otse BBC-d vaadata sain.

Ootasin, kuni Shannon ära läheb, enne kui uudised mängima panin. Ta kallistas mind enne teele asumist pikalt, nagu tal ikka kombeks oli, ja tundsin taas lõputut tänu. Nii paljud tütred kasvavad sellisest lähedusest välja, nagu ka mina, kui mõistsin, et see emale iseloomulik lõhn on eelmise päeva väljahigistatud alkohol. Vanemad valmistavad alati oma lastele pettumuse, see on nende ülesanne. Aga Shannon ei ole mulle kunagi sellepärast pahane olnud.

Barbara sõnumit lugedes aimasin, et uudised pole head. Aga kui nägin fotosid, kui kuulsin, mida sa olid teinud… tahtsin nii väga valada endale suure klaasitäie veini ja selle ühe lonksuga ära juua, nagu oleks see midagi väikest ja kanget, mida pauguga vastu baariletti lüüakse, kuid hoidsin end tagasi. Selle asemel hingasin sügavalt sisse ja püüdsin hinge kinni hoides seitsmeni lugeda, sellal kui kohtumaja ees seisev sinises vihmamantlis naine ekraanil sinu juhtumiga seotud fakte loendas.

„Eelistung,” ütles naise peenikeste huultega suu. „Nimi ja aadress kindlaks tehtud.” Ja: „Kohtunik määras istungiaja.” Seejärel liikus pilt edasi laiale puudega ääristatud Londoni tänavale, kus üks teine naine asetas parajasti