Mõtlesin su välja

Francesca Zappia

„Mängime „Kahtkümmet küsimust”.” „Okei. Aga seekord esitan küsimusi mina.” „Olgu.” „Kui maenne viiendat küsimust ära arvan, olen tõsiselt pettunud.” Ta naeratas ja ütles: „Ära tule solvama.” „Kas saoled elus?” „Jah.” „Kas sa elad siin?” „Jah.” „Kas ma tunnen sind?” „Jah.” „Kas ma mõtlesin su välja?” Alex oli harjunud hullusega. Ta ei olnud valmis normaalsuseks. Tuleb välja, et reaalsus on tihtipeale teistsugune, kui paistab – mõnikord tahetakseka päriselt kurja. „Mõtlesin su välja” on lugu Alexist, abituriendist, kes ei oskavahet teha päris elul ja luuludel. Alexi iga päev on võitlus selle nimel, kuidas eristada tegelikkust ja väljamõeldut. Sõjas skisofreenia vastu on Alexi relvadeks vankumatu otsusekindlus, fotokas, ennustuskuulja tema ainus liitlane (omaenda väike õde) ning eesmärgiks püsida täie mõistuse juures piisavalt kaua, et saada sisse ülikooli. Ta on oma väljavaadetes võrdlemisi optimistlik, aga siis algab kool ja ta kohtab Milesi. Kasta ei kujutanudki Milesi ette? Enne kui Alex seda taibatagi jõuab, on ta endale leidnud sõbrad, käib pidudel, armub ja kogeb kõiki tavalisi teismeeaga kaasnevaid katsumusi. Aga Alex on harjunud olema hull. Ta ei ole valmis olema normaalne. Francesca Zappia naljakas, mõtlemapanev ja liigutav esikteos, mille jutustaja on täiesti ebausaldusväärne, paneb lugejad aplalt lehti keerama ning pead murdma, mis on päris ja mis väljamõeldis. Oma debüütromaanis jätab Zappia lugejad läbinisti ebausaldusväärse jutustaja meelevalda, aga tänu Zappia detailitruudusele on teos täis ehedaid tegelaskujusid. –Booklist Alex on humoorikas, liigutav ja otsusekindel tegelane ning tema lugu on mitmetahuline ja põnev. E. Lockharti „Me olime valetajad” ja Matthew Quicki „Õnneteraapia” austajad hindavad seda nüansirikast pilguheitu püüdesse elada normaalset elu ja tulla toimevaimuhaigusega. – Voice of Youth Advocates (VOYA) Kui armastus ei võidagi kõike, siis aitab see kindlasti paremini taluda lahinguid. Nauditav ja omanäoline raamat. –Bulletin of the Center for Children’s Books Lugejat köidab Alexi sardooniline hääl ja kiire dialoog. – Publishers Weekly

Francesca Zappia

Mõtlesin su välja

Sulen silmad ja pГµrmu langeb ilmamaa;

paotan lauge ja kГµik see sГјnnib taas.

(Vast mõtlesin su lihtsalt välja ma.)

Sinust pole ikka Гјldse mingit tolku.

See on kahtlemata tГµsi

Vähemalt oleme ühel nõul, hea seegi.

Proloog

Homaaride vabastamine

Siis kui ma poes hea laps olin, osteti mulle Yoo-hoo šokolaadijooki. Kui ma väga hea laps olin, võisin minna homaare vaatama.

Täna olingi ma väga hea laps.

Ema jättis mu poe keskel asuva homaaride akvaariumi juurde ja läks lihaletist isale lihalõike võtma. Homaarid äratasid minus suurt huvi. Mind lummas nende juures kõik alates nimetusest ja sõrgadest ning lõpetades sellega, kui imepäraselt punased nad olid.

Minu juuksed olid täpselt sama punased, niisugust tooni punased, mis sobib ülihästi ükskõik kuhu, välja arvatud inimese pähe, sest inimjuus lihtsalt ei ole nii punane. Oranž, jah. Kastanpruun, olge lahke.

Aga mitte homaaripunane.

Surusin oma hiiresabu vastu klaasi ning vaatasin kõige lähemal olevale homaarile otse silma sisse.

Isa ütles, et mu juuksed on homaaripunased. Ema ütles, et need on kommunistipunased. Ma ei teadnud, mis või kes on kommunist, aga see ei kõlanud just hästi. Isegi juukseid vastu klaasi pressides ei osanud ma arvata, kas mu isal oli õigus või ei. Mõneti ei tahtnud ma, et kummalgi neist õigus oleks.

„Lase mind välja,” ütles homaar.

Nii ütles ta alati. Nühkisin juustega klaasi, nagu olnuks akvaarium imelamp ning hõõrumine võinuks äratada uinuva võluväe. Võib-olla on mingi imenipp, mille abil homaarid sealt välja saada. Nad paistsid nii kurvad, üksteise otsas kuhjas, tundlad võnkumas, sõrad kummiga kokku tõmmatud.

„Kas sa ostad mõne neist ära?”

Enne kui Sinisilm mind kГµnetas, olin homaaride akvaariumi