Igavesti koos
Jessica Ann Redmerski
Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles… Camryn Bennett on õnnelikum kui iial varem. Viis kuud pärast kohtumist on ta kihlatud oma hingesugulase Andrew Parrishiga ja pulmad pole ainus eriline sündmus, mis neid ees ootab. Närviline, aga elevil Camryn ei jõua ära oodata, millal saab alustada elu koos Andrew’ga, mehega, kes teda igavesti armastab. Neid ootavad ees nii paljud asjad, kuid siis lööb õnnetus nad jalust. Tõelist armastust raskused ei murra… Andrew ei mõista, kuidas nendega sai midagi sellist juhtuda. Ta püüab eluga edasi minna, kuid Camryn on kaotanud lootuse. Andrew on otsustanud tõestada, et nende armastus saab kõigest võitu, ning tahab viia Camryni uuele reisile täis lootust ja kirge. Kui tal vaid õnnestuks veenda Camrynit kaasa tulema… Ka Eestis ülimalt menuka romaani “Igaviku äärel” järg “Igavesti koos” on sensuaalne, südant pekslema panev armastuslugu. J. A. (Jessica Ann) Redmerski on New York Timesi raamatumüügi edetabeli menukite auhinnatud autor. Esialgu avaldas ta oma raamatuid ise, kuid pärast romaani “Igaviku äärel” tohutut menu märgati teda üle maailma. Nüüdseks on tema raamatud ilmunud juba kahekümnes keeles. Maagiline! J. A. Redmerski loob uuesti midagi erilist ja habrast… kirgliku ja püsiva sideme kahe inimese vahel, mis muudab selle loo nii meeldejäävaks. – Reveal
J.В A. Redmerski
Igavesti koos
KГµigile, keda on iial tabanud nГµrkusehetk
Valu ei kesta igavesti, nii et Г¤rge laske sellel endast vГµitu saada.
Andrew
ГњKS
Kui ma paar kuud tagasi haiglavoodis lamasin, ei arvanud ma, et olen täna elus, et ma saan varsti isaks ning olen kihlatud ropusuise ingliga. Aga siin ma olen. Siin me oleme, Camryn ja mina, vallutame maailma… teisiti. Asjad ei läinud päris nii, nagu me olime kavatsenud, aga samas nii see ju tavaliselt ongi. Ja kumbki meist ei muudaks midagi, isegi, kui see meie võimuses oleks.
Ma armastan seda tooli. See oli mu isa lemmiktool ja ainus temast maha jäänud asi, mida ma tahtsin. Muidugi sain päranduseks kopsaka tšeki, mis tagab mulle ja Camrynile mõneks ajaks äraelamise, ja loomulikult jäi mulle Chevelle, aga toolil oli minu jaoks samasugune sentimentaalne väärtus. Camryn vihkab seda, aga ei ütle seda valjusti välja, sest see oli mu isa tool. Ma ei saa seda Camrynile pahaks panna; tool on vana, haiseb ja polstris on auk ajast, mil isa veel suitsetas. Lubasin Camrynile, et kutsun kellegi vähemalt tooli puhastama. Ja seda ma ka teen. Kohe, kui Camryn otsustab, kas me jääme Galvestoni või kolime Põhja-Carolinasse. Mulle sobivad mõlemad variandid, aga miski ütleb, et Camryn hoiab end minu pärast tagasi.
Kuulen, kuidas vesi vannitoas kinni keeratakse ja mõne hetke pärast kostab teiselt poolt seina vali mütsatus. Hüppan püsti, telekapult kukub põrandale, kui ma vannituppa torman. Diivanilaua serv lõikab mu sääremarja terava kriimu, kui ma sellest möödun.
Löön vannitoa ukse lahti. „Mis juhtus?”
Camryn raputab pead, naeratab ja kummardub, et võtta vetsupoti kõrvalt põrandalt sinna kukkunud föön.
Hingan kergendunult.
„Sa oled veel paranoilisem kui mina,” naerab Camryn.
Ta vaatab mu jalga, mida ma sõrmeotstega masseerin. Ta asetab fööni kapile, tuleb minu juurde ja suudleb mu suunurka. „Ma pole vist ainus, kes siin õnnetusi ligi tõmbab.” Ta naeratab.
Panen peopesad tema õlgadele ja tõmban ta ligemale, ühe käe libistan tema väikesele ümarale kõhule. Ma saan vaevu aru, et ta on rase. Arvasin, et neljandal kuul näeb ta välja vähemalt nagu väike jõehobu, aga mida mina ka tean?
„Võib-olla küll,” ütlen ja püüan oma õhetavat nägu peita. „Ilmselt tegid seda meelega, et näha, kui ruttu ma siia jõuan.”
Ta suudleb mu teist suunurka ja asub siis otserünnakule, suudleb mind sügavalt suule ning surub oma märja palja keha minu vastu. Oigan ja põimin käsivarred tema ümber.
Ent siis tõmbun eemale, enne kui tema salakavalasse lõksu langen. „Pagan, naine, sa ei tohi nii teha.”
Camryn m