Vaikuse meri
Katja Millay
Ma elan maailmas, kuspole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid,ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesedsurevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind niikõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõstaja kõndida suudan. NastjaKašnikov oli imelaps, kellele ennustati pianistina suurt tulevikku. Nüüd on talkõigest kaks soovi: lõpetada keskkool, ilma et keegi saaks teada temaminevikust, ja panna poiss, kes röövis temalt kõik – ta identiteedi, vaimu,elutahte –, oma teo eest maksma. JoshBennetti lugu pole kellelegi saladus: kõik talle kallid inimesed on tema elustlahkunud – seitsmeteistkümnesena pole talle enam kedagi jäänud. Nüüd tahab tavaid, et ta rahule jäetaks, ja seda ka tehakse, sest kui su nimi on surmasünonüümiks, eelistavad inimesed eemale hoida. Kõikpeale Nastja, sest see salapärane tüdruk ilmub järjepidevalt kohale ega lahku,kuni on tervenisti Joshi ellu imbunud. Aga mida rohkem poiss teda tundma õpib,seda mõistatuslikumaks muutub tüdruk. Sedamööda, kuidas nende suhe areneb javastuseta küsimused kuhjuvad, hakkab Josh pead murdma, kas ta saab üldse kunagiteada saladused, mida tüdruk varjab – või kas ta neid teada tahabki. Paljudeauhindadega pärjatud „Vaikuse meri” on sisukas, pinev ja hiilgavalt läbimõeldud lugu, mis räägib üksildasest poisist, emotsionaalselt haprast tüdrukustja teise võimaluse imest. Katja Millay kasvas üles Floridasning omandas kraadi New Yorgi ülikooli Tischi kunstikolledžis filmi jatelesaadete erialal. Ta on töötanud teleprodutsendina ning filmiuuringute jastsenaristitöö õppejõuna. Praegu elab ta koos oma perega Floridas. „Vaikusemeri” on tema esimene raamat.
Katja Millay
Vaikuse meri
Mu isa mälestuseks.
Sest ta Гјtles nii
Ma vihkan oma vasakut kätt. Vihkan seda vaadata. Vihkan, kui see vääratab, väriseb ja tuletab mulle meelde, et seda, kes ma kord olin, pole enam. Aga ma vaatan seda ikkagi, sest see on ka meeldetuletuseks, et otsin üles poisi, kes võttis minult kõik. Ma tapan poisi, kes tappis minu, ja kui ma ta tapan, teen ma seda oma vasaku käega.
1.В peatГјkk
Nastja
Suremine polegi tegelikult nii hirmus, kui oled seda korra juba teinud.
Ja mina olen.
Ma ei karda enam surma.
Ma kardan kГµike muud.
Floridas tähendab august kolme asja: palavust, lämmatavat õhuniiskust ja kooli. Kooli. Ma pole üle kahe aasta koolis käinud. Kui mitte arvestada köögilaua taga istumist ja koduõpet emaga, ja mina seda ei arvesta.Täna on reede. Mu viimane aasta algab esmaspäeval, aga ma pole end veel kirja pannud. Kui ma täna kohale ei lähe, pole mul esmaspäeva hommikul tunniplaani ja pean kantseleis ootama, kuni selle saan. Ma arvan, et jätan parema meelega kaasa tegemata selle 1980ndate filmistseeni, kus ma esimesel päeval tundidesse hilinen ja kõik jätavad käsiloleva tegevuse pooleli, et mind jõllitada, sest kuigi see poleks kõige hullem asi, mis minuga juhtuda saab, oleks see ikkagi nõme.
Mu tädi pöörab Mill Creeki keskkooli parklasse, mina tema kõrval. See kool on nagu iga teine. Kui ilge seinavärv ja sildil seisev nimi välja arvata, on see täpne koopia mu eelmisest koolist. Margot – ta ei tahtnud, et ma teda tädiks nimetaks, sest see paneb teda end vanana tundma – keerab terve sõidu aja lõuanud raadio vaiksemaks. Õnneks oli tee lühike, sest valjud hääled teevad mind närviliseks. Mind ei häiri mitte heli ise, üksnes fakt, et see on vali. Valju hääle taustal on võimatu vaikseid kuulda, ja just vaiksed hääled on need, mida tuleb karta. Praegu olen ma sellest üle, sest me istume autos ja autodes tunnen end harilikult turvaliselt. Väljas on hoopis teine lugu. Väljas ei tunne ma end kunagi turvaliselt.
„Su ema ootab, et helistaksime, kui oleme siin valmis saanud,” ütleb Margot. Mu ema ootab paljusid asju, mida ta ei saa. Kõike arvesse võttes pole üks telefonikõne just palju palutud, aga see ei tähenda, et ta