Võõras sinu majas

Shari Lapena

Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu – menuki „Teisel pool seina“ autorilt.

Ta silmitseb naist murelikult. „Kuidas sa end tunned?“

Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: „Hea on olla kodus.“

Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid.

Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud.

Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa.

Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas.

Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi.

Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.

Shari Lapena

Võõras sinu majas

Manuelile, Christopherile ja Juliale, alati

PROLOOG

Ta ei kuulu siia.

Ta sööstab mahajäetud restorani tagauksest välja, komistab pimedas – enamik lampe on kas läbi põlenud või katki –, hingates kähinal. Otsekui paanikasse sattunud loom tormab ta sinnapoole, kuhu parkis oma auto, vaevu adudes, mida ta teeb. Kuidagiviisi õnnestub tal autouks lahti kangutada. Ta kinnitab midagi mõtlemata turvavöö, pöörab auto kummide vilinal tagurdades ringi ning põrutab parkimisplatsilt minema, keerab ülepeakaela sõiduteele, ilma et kiirust vähendaks. Miski teisel pool tänavat asuva poerivi juures tõmbab tähelepanu – ent tal pole mahti registreerida, mida ta näeb, sest on juba ristteel. Ta sõidab punase tule alt läbi, lisab kiirust. Ta ei suuda mõelda.

Veel üks risttee – ta kihutab sellest täie tambiga läbi. Ta ületab oluliselt lubatud sõidukiirust, ent tal ükskõik. Ta peab minema pääsema.

Veel üks ristmik, veel üks punane tuli. Autod vuravad juba teises suunas risti üle tee. Ta ei peatu. Ta kimab nende vahelt läbi, põikab ühe eest järsult kõrvale, jätab enda taha kaose. Ta kuuleb selja taga pidurite kriginat ja vihast tuututamist. Ta on ohtlikult lähedal auto üle kontrolli kaotamisele. Ja siis ta kaotabki kontrolli – teda tabab üks selguse, üks uskumatuse viiv, kui ta meeleheitlikult pedaale sõtkub ning libisev auto üle kõnniteeserva hüppab ja, nina ees, vastu laternaposti põrkab.

ESIMENE PEATГњKK

Sel palaval augustiõhtul pargib Tom Krupp auto – liisitud Lexuse – oma nägusa kahekorruselise kodumaja sissesõiduteele. Maja, mille juurde kuulub garaaž kahele autole, seisab avara muruplatsi tagaservas ning seda ümbritsevad varjurikkad vanad puud. Sissesõidutee paremast servast viib kiviplaatidest rada majaesise veranda juurde, kust tõuseb trepp toeka puidust ukseni maja keskel. Eesuksest paremale jääb kogu elutoa laiuses suur põrandast laeni aken.

Maja paikneb pisut kaarduva tänava ääres, mis lõpeb tupikuga. Kõik ümberkaudsed majad on samavõrd võluvad ja hästi hooldatud ning suhteliselt sarnased. Inimesed, kes siinkandis elavad, on edukad ja end hästi sisse seadnud; kõik nad on natuke ennasttäis.

See vaikne ja jõukas eeslinn New Yorgi põhjaosas, kus elavad peamiselt paarid, kes on omal alal edukad, ning nende perekonnad, paistab olevat täielikus teadmatuses neid ümbritseva väikese linna probleemidest, täielikus teadmatuses laiema maailma probleemidest, justnagu elaks Ameerik