Ilus tГµbras
Christina Lauren
Ambitsioonikas noor praktikant. Perfektsionistist ülemus. Ohtralt solvanguid. Terasel ja töökal ärijuhtimise tudengil Chloe Millsil on ainult üks probleem – tema ülemus Bennett Ryan. Mees on ennasttäis, järsk, sapine – ja täiesti vastupandamatu. Ilus tõbras. Bennett naaseb Pariisist Chicagosse, et võtta üle perekonna hiigelsuure meediakontserni juhtimine. Tal polnud aimugi, et tema praktikandist assistent on vastupandamatult ahvatlev, kuid täiesti marruajav olend. Ometi on nad sunnitud töötama iga päev külg külje kõrval. Kuulujuttudest hoolimata pole Bennettil kunagi olnud töö juures ühtki suhet. Kuid Chloe on nii kütkestav, et mees on valmis reegleid rikkuma – need sõna otseses mõttes purustama –, et vaid naine endale saada. Igal pool ja igal moel. Kui nende iha teineteise järele ületab igasugused piirid, peavad Bennett ja Chloe lõpuks otsustama: millest nad on valmis loobuma selleks, et olla koos? Christina Laureni nime all kirjutavad kaks Ameerika Ühendriikide autorit Christina Hobbs ja Lauren Billings, kes on parimad sõbrannad, hingesugulased, ajukaksikud. Duo, kelle koostöö algas 2009. aastal, kirjutab nii noortele kui täiskasvanutele mõeldud raamatuid. Tavaliselt on nende teostes on palju suudlemist. Ja selles raamatus on seda kohe eriti palju.
Christina Lauren
Ilus tГµbras
SMile, et tõid meid eneselegi teadmata kokku, fännidele, et tegite asja ametlikuks, ja meie abikaasadele, et kõike seda talusite
1
Isa rääkis ikka, et töö selgeks õppimiseks tuleb veeta iga sekund, jälgides kedagi seda tegemas. „Tippu jõudmiseks tuleb alt alustada,“ ütles ta mulle. „Tuleb saada selleks, kelleta juht ei saa elada. Saada tema paremaks käeks. Õppida nende maailm selgeks, ja siis napsavad nad su endale kohe, kui oled kraadi kätte saanud.“
Olin saanud asendamatuks. Ja olin kohe kindlasti parem käsi. Lihtsalt juhtumisi läks nii, et praegusel juhul olin parem käsi, mis soovis enamikul päevadel sellele neetud molule kõrvakiilu anda.
Minu boss, härra Bennett Ryan. Ilus tõbras.
Mul läks kõht temale mõtlemisest sõlme: pikk, nägus ja läbinisti õelust täis. Ta oli kõige iseteadlikum ja ülbem närakas, keda olin eales kohanud. Kuulsin kontoris teisi naisi tema vägitükke klatšimas ja mõtisklesin, kas ilusast näolapist siis piisaski. Kuid isa ütles ka seda: „Taipad juba elu alguses, et ilu ulatub vaid naha sügavusele, aga koledus luuni välja.“ Minu lähiminevikku jäi paras hulk ebameeldivaid mehi; mõnega neist olin keskkoolis ja kolledžis väljas käinud. Kuid see tegelane oli kõige tipp.
„No terekest, preili Mills!“ Härra Ryan seisis minu ehk teisisõnu omaenda kabineti eesruumi ukseavas. Tema häälest kumas mesisust, kuid see oli täiesti mööda … nagu mesi, mis jäetud külmuma ja pragunema.
Pärast seda, kui olin ajanud telefonile vett peale, kukutanud kõrvarõngad prügihunti ja sattunud tagant otsasõidu avariisse, ning pidin ootama, et saabuks politsei ja teataks seda, mida juba niigi teadsime – et süüdi on see teine tüüp –, oli turtsakas härra Ryan viimane, mida sel hommikul vaja.
Kahjuks polnud temast teisi versioone.
Vastasin nagu ikka: „Tere hommikust, härra Ryan.“ Ja lootsin, et saan vastuseks tavapärase järsu noogutuse.
Aga kui üritasin temast mööda lipsata, pomises ta: „Tõesti? „Hommik“, preili Mills? Mis ajas teie küll oma pisikeses maailmas elate?“
Peatusin ja vastasin ta külmale pilgule. Ta oli minust hea paarkümmend sentimeetrit pikem ja ma polnud end tema alluvuses veel kunagi varem nii pisikesena tundnud. Olin Ryan Media Groupis juba kuus aastat tööl olnud. Aga sellest ajast peale, kui ta üheksa kuu eest oma perefirmasse naasis, hakkasin kandma ülikõrgeid kontsi, mis varem tundusid sobilikud üksnes tsirkuseakrobaatidele. Ja seda üksnes selleks, et talle silmade kõrguseni ulatuda. Kuid isegi siis pidin pead tahapoole kallutama, et ulatuda talle otsa vaatama, ja tema võttis sellest ilmselgelt viimast, pähklipruunid silmad välkumas.
вЂ