Naine kajutist nr 10

Ruth Ware

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist. Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga tasapisi olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja siis näeb Lo juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Kõik reisijad on pardal? Sest laev seilab edasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga valesti.

Ruth Ware

Naine kajutist nr 10

Armastusega Eleanorile

Minu unenäos triivis tüdruk hoopis kaugemal lainete mürast ja kajakate kisast, Põhjamere päikesetus sügavikus. Ta naervad silmad olid valged ja soolasest veest pundunud, ta kahvatu nahk krimpsus ning riided sakiliste kaljude küljes rebenenud ja räbalateks muutunud.

Olid jäänud vaid pikad mustad juuksed, mis hõljusid vees nagu tumeda merirohu rootsud, takerdunud merikarpidesse ja kalavõrkudesse, kaldale uhutud nagu köiepuntrad, ning lebasid seal elutuna, kui laine murdumise müha mu kõrvad kurdistas.

Г„rkasin Гµudusest kangena. Mul kulus hetk aega, meenutamaks, kus ma olen, ja veel enam, mГµistmaks, et kГµrvu kostev kurdistav mГјra ei ole uni, vaid tegelikkus.

Tuba oli pime, samamoodi niiskelt udune nagu unenäos, ja end istukile upitades tundsin põsel jahedat tuuleõhku. Paistis, et möirgamine kostab vannitoast.

Kergelt värisedes ronisin voodist välja. Uks oli kinni, aga sellele lähenedes kuulsin möirgamist tugevnemas ja mu südametuksed kiirenesid koos sellega. Kogu julgust kokku võttes paiskasin ukse lahti. Väikest ruumi täitis duši pladin ja ma püüdsin käsikaudu lülitit leida. Kui valgus vannitoa üle ujutas, siis ma nägingi seda.

Udusele peeglile oli vähemalt kaheteistkümne sentimeetri kõrguste tähtedega kirjutatud: „LÕPETA NUUSKIMINE.“

ESIMENE OSA

Reede, 18. september

1

Esimene märk, et midagi on korrast ära, oli ärgata pimedas toas, kass padjal sõtkumas. Ilmselt unustasin eile õhtul köögiukse kinni panna. Karistus purjuspäi kojutuleku eest.

„Mine ära,“ oigasin. Delilah mjäugus ja müksis mind peaga. Püüdsin nägu patja peita, aga kass nühkis end järelejätmatult vastu mu kõrva, nii et viimaks keerasin end selili ja lükkasin ta halastamatult voodist välja.

Kass prantsatas vaikse nördinud „mjäu“ saatel põrandale ja mina tõmbasin teki üle pea. Aga isegi läbi teki kuulsin teda niimoodi ust kraapimas, et see raamis lõgisema hakkas.

Uks oli kinni.

Tõusin istuli, süda äkitselt tagumas, ja Delilah hüppas rõõmuhüüatusega uuesti voodile. Surusin ta rinnale, püüdsin teda vagusi hoida ja kuulatasin.

Võisin vabalt olla köögiukse lahti jätnud või isegi tagantkätt kinni lükanud, ilma et see korralikult sulguks, aga mu magamistoa uks avanes väljapoole – mingi planeeringuveidrus. Kass poleks mingil juhul saanud seda enda järel kinni panna. Keegi pidi olema ukse kinni pannud.

Istusin tardunult Delilah’ sooja hingeldavat keha enda vastu surudes ja püüdsin mõelda.

Ei midagi.

Ja siis taipasin kergendusega – ilmselt oli kass voodi all peidus ja ma ise panin koju tulles ukse kinni ning jätsin ta endaga koos magamistuppa. Ma ei mäleta magamistoa ukse sulgemist, aga võisin selle sisenedes hajameelselt kinni virutada. Ausalt öeldes varjutas kõike, mis metroojaamast edasi tuli, kerge udu. Pea oli juba koduteel valutama hakanud ja nüüd, kui paanika tasapidi vaibus, tundsin, et valu hakkab kuklast taas üles kerkima. Ma pean tõesti nädala sees joomise lõpetama. Kahekümnendates polnud hullu, aga enam ma pohmelli niisama lihtsalt üle ei ela.

Delilah hakkas süles rahutult siplema, kaevas küüned mu käsivarde ning ma lasin tal minna, sirutasin käe hommikuman